02/10/2024
Viimasel ajal on psühholoogi töölaual rohkelt tööd läbipõlemisest hoidumise ja aeglustamise teemal.
Mis on sinu elus päriselt oluline?
https://www.facebook.com/share/p/biDUsejBfFPzRDNZ/?
Miks on mulle jäänud mulje, et läbipõlemise piiril elamine on kaasaegses ühiskonnas justkui omaette eesmärk? Läbipõlemise piiril elamise eest jagatakse heakskiitu, tunnustust ja mõttelisi medaleid. “Vot, kus on alles inimene!”
Tunnistan, et postitust ajendas kirjutama Eesti Ekspressis ilmunud artikkel planeedist number 42 ja mehest, kes on finantsvabaduse ristiisa. Loo peategelane on minu tekstis kõigest arhetüüpses rollis ja sümboliseerib inimest, kes tahtis vallutada maailma. No matter what..
Personaaltreeneri töö on viinud mind kokku mitme “high-achieveriga”, kellest paljud on kandnud läbipõlemise sümptomeid: kurnatus, tahte ja motivatsiooni puudumine, ennast kahjustavate harjumuste harrastamine, süvenen enesekriitika, tulemuslikkuse langus jne. Mitmed on jõudnud minu juurde ka pärast raputavat läbipõlemist. Mõned mõistsid alles tagantjärele, et nad olid koostöö alustades totaalselt läbipõlenud. Enda meelest olid nad lihtsalt natuke väsinud.
Läbipõlenud inimese silmavaade meenutab fraasi “tuled põlevad, aga kedagi kodus ei ole”. Sisemistest väärtushinnangutest ja vajadustest on alles vaid riismed, justkui ähmane mälestus sellest, mis elus päriselt oluline on või oli.
Huvitav, et sisemised (päris) vajadused on meil enamustel universaalselt sarnased - sügavad lähisuhted, rohkem aega iseendaga ja/või lähedastega, inspireerivad hobid, aktiivsed eluviisid, jne. Need sisemised vajadused tunduvad paiknevat eraldiseisvalt kuskil kaanetatud klaaspurgis, mille juures on silt - KÕIGEST VAATAMISEKS JA IDEALISEERIMISEKS.
Klaaspurgi avamine ja selle sisu revideerimine nõuaks ajalist ressurssi ja tähelepanu suunamist, mistõttu on suur oht rongist maha jääda. Rongist, millel on mitu vagunit. Igal vagunil on oma nimi. “Karjäär”, “Raha”, “Väline kuvand”, “Enda ja laste saavutused”, “Populaarsus”, “Naabrist parem”, jne. Mitme vaguniga kiirrong nõuab liikumiseks ka palju kütust. Erinevateks kütuseliikideks on süütunne, ebapiisavus, ahnus, kibestumus, ärevus, kadedus. Selle rongiga me siis kollektiivselt sõidame kiirusel 200 kilomeetrit tunnis, adumata, et see rong ei tee enne lõpp-punkti mitte ühtegi peatust.
Minu kirjutis ei tähenda seda, et ma saavutusi või ambitsioonikust demoniseeriks. Enda tugevuste arendamine ja eesmärkide suunas liikumine on hästi elatud elu essents. Uudishimulikkus elu vastu ning väärtuse loomine ühiskonda aitab tunda ennast osana grupist ja loob ellu tähendusrikkust. Ühiskond vajab diferentseeritud ambitsioone - ettevõtjaid, õpetajaid, arste, ehitajaid, insenere, sportlasi, psühholooge, tuletõrjujaid, näitlejaid, treenereid, jne. Nimekiri on lõputu.
Küll aga vajab ambitsioonikuse “mootor” väga head jahutussüsteemi. See on minu postituse allajoonitav mõte. Täiskäigul maailma vallutamine, millele järgneb invaliidistumine on ALATI s_tt strateegia. Postuumne õlapatsutus ei oma mingisugust väärtust.
Minu isiklik retsept läbipõlemise vältimiseks on karsklus ja meelemürkidest hoidumine, igapäevane füüsiline aktiivsus, aktiivne suhe oma lähedastega, hommiku alustamine raamatuga, iganädalane jalutuskäik looduses, sõna “ei” oskuslikum kasutamine ja unetundidesse austavalt suhtumine. Viimastel aastatel on nimistusse lisandunud ka sotsiaalmeedia tarbimise vähendamine. Minu jaoks on see nimekiri olnud efektiivne juba viimased 10 aastat! 🙂
Mida sina PÄRISELT vajad, et vältida läbipõlemist? Igaühe “retsept” on unikaalne, ent kogemusele tuginedes julgen väita, et need retseptid kipuvad olema kaunis sarnased…
Edukat jahutussüsteemi rakendamist ja tähendusrikast uut nädalat! 👊
(Foto: Kristina Kaiva Photography)
