Psühholoog Kätlin Konstabel

17/04/2026

KUI VABANDAMINE POLE PÄRIS SEE....

Vabandust paluma õpetatakse juba väikseid põnne – sest nii on viisakas. Teinekord ollakse aga lastegi puhul segaduses – mida teha siis, kui laps on küll näiteks teisele haiget teinud, aga lihtsalt ei taha vabandada. Sundida ei saa, kas peaks siis asja niisama jätma? Loomulikult ei saa ei laste ega suurte maailmas eeldada, et kui üks inimene on näiteks teisele haiget teinud ega pea vabandamist vajalikuks, siis saadakse endiselt sõbralikult läbi, sest haiget saanu võiks ju ikka mõistev olla.

Vahel puutume kõik kokku selliste vabandustega, kus justnagu öeldakse õigeid sõnu, aga midagi on ikka valesti. Et sellistes olukordades selgust saada, on kasulik meeles pidada eheda ja siira vabanduse tunnuseid.

Siiras vabandus peaks koosnema kolmest osast:
☀️ Vastutuse võtmine (ilma "agade" ja õigustusteta).
☀️ Mõistmine, kuidas sinu käitumine teist mõjutas.
☀️ Soov heastada või muuta oma käitumist tulevikus.

Kui mõni osa neist on puudu – sellisel juhul räägitakse ka toksilisest vabandamisest - tunneb kannatanu end pärastpoole veelgi halvemini, kuna tema kogemust ja tundeid pisendatakse. Selline vabandus ei paranda omavahelist läbisaamist sugugi, vaid süvendab distantsi ja usaldamatust.

☀️ Tingimuslik vabandus ("Vabandust, AGA...") - see on üks levinumaid vorme, kus sõnale "vabandust" järgneb kohe õigustus. Inimene justkui vabandaks, kuid lisab selgituse, mis tühistab kahetsuse (nt "Vabandust, et ma sind tõukasin, aga sa ise provotseerisid mind"). Eesmärgiks on veeretada süü tagasi ohvrile või olukorra eripäradele.

☀️ Emotsioonidele suunatud vabandus ("Vabandust, et sa nii TUNDSID") - see on klassikaline manipuleerimisvõte, kus ei vabandata oma teo, vaid teise inimese reaktsiooni pärast, mille eest aga ju kuidagi vabandada ei saa. Just seetõttu võib taoline nn vabandus ohvri jaoks tunduda eriti küünilisena ("Vabandust, kui sa asjast valesti aru said" või "Vabandust, et sa nii tundlik oled"). Eesmärgiks ongi teha teine pool süüdlaseks tema "liigses" emotsionaalsuses. Sellega öeldakse tegelikult: "Minu tegu oli õige, sinu reaktsioon on imelik/liiane/vale."

☀️ Vaigistav vabandus ("Ma ju vabandasin, rahune nüüd maha!") - seda kasutatakse siis, kui teine pool soovib veel teemast rääkida või väljendada oma haavumist. Vabandust kasutatakse kui stopp-märki, kui olukord on muutunud ebamugavaks. Kui ohver proovib selgitada, kuidas ta end tunneb, käratatakse: "Ma ju vabandasin, mis sa veel tahad?". Eesmärk ongi lõpetada raske vestlus ja vältida sisulist vastutust.

Selle vabanduse alaliigiks on publikule suunatud vabandused, mis on levinud avaliku elu tegelaste puhul ja kus vabandus on suunatud maine päästmiseks, mitte haiget saanud poolele. Vabandus on üldsõnaline, ebamäärane ja rõhutab vabandaja häid kavatsusi. Eesmärgiks on muidugi see, et saaks väita: "Ma olen vabandust palunud, teema on laualt maas maas."

☀️ Süü veeretamine teisele, ise ohvri mängimine - vabandaja pöörab olukorra selliseks, et lõpuks peab teda hoopis lohutama hakkama ("Vabandust, ma olen lihtsalt nii halb inimene, ma ei oska midagi õigesti teha...") . Eesmärgiks on manipuleerida teise osapoolega või publikuga nii, et fookus nihkub süüdlase "kannatustele".

Keegi meist pole täiuslik ja kõik me palume teinekord vabandust ka moe pärast või mitte kõige empaatilisematel põhjustel - aga kui ülalkirjeldatud vabandused on saanud erinevates olukordades-suhetes läbivaks, on aeg tõsiselt peeglisse vaadata :)

15/04/2026

Sai käidud ETV "Psühho" saates ärapanemisest ja tundlikkusest ja solvumisest rääkimas.
Seltskond ja saatejuht olid muhedad, teemad olid ja on olulised.

Saade on eetris 29.04

Aprillis jõuavad vaatajate ette Märt Treieri juhitud "Psühho" hooaja viimased saated, esimes on vaatluse all ühtekuuluvus ja kogukonnatunne, teises ärapanemine ja halvasti ütlemise talumine.

01/04/2026

KUIDAS TEIL TÄNA NALJATEGEMINE LÄKS? AGA NALJAST ARUSAAMINE?

Nali on põnev ja keeruline sotsiaalne fenomen. See, kas me saame naljast aru, sattume segadusse või hoopis saame pahaseks, sõltub tervest reast bioloogilistest, psühholoogilistest ja kultuurilistest teguritest.

☀️ Huumor on sageli tugevalt seotud keeleliste nüanssidega (sõnamängud, topelttähendused) ja kultuurikontekstiga. Lihtne näide, mida olen ise kogenud – kui Eestisse tuleb inimene riigist, kus 1.aprilli naljapäevana ei tähistata, on ta selle kuupäeva saabudes päris segadses.

☀️ Kui inimene ei valda mingit keelt emakeele tasemel – veel enam, ei valda vahel väga peeneid nüansse – võivad nii muhe huumor kui lõikav iroonia kaduma minna.

☀️ Ühine taust ja lugu loeb. Paljud naljad toetuvad popkultuurile, ajaloole või ühiskondlikule mälule. Kui sa ei tea, kes on konkreetne poliitik, kohalik rahvuskangelane või mis on "meem", ei pruugi nali kohale jõuda.

☀️ Nalja mõistmiseks peab olema parasjagu nutikust, sest naljad põhinevad tihti konteksti nihkel või ootamatul pöördel. Inimene aju peab suutma kiiresti tuvastada ebakõla oodatu ja öeldu vahel. Mõned naljad nõuavad võimet mõelda ka nö mitmel tasandil korraga. Kui nali on liiga keeruline (või vastupidi, liiga labane), jääb naer tulemata.

☀️ Huumori vastuvõtmise võime sõltub ka inimese hetkeemotsioonidest. Kui ollakse vihane, sügavas kurbuses või tugevas kaitseseisundis, tõlgendatakse nalja sagedamini rünnaku või solvanguna. Kel on mingi konkreetse teemaga väga valusaid kokkupuuteid, ei taha sellest ka nalju sageli kuulda – kui kogemused on aga läbi töötatud ja mõtestatud, võib peale minna lausa must huumor.

☀️ Huumori taju mõjutavad ka isiksuseomadused ja väärtushinnangud. See, mis on ühele naljakas, võib teisele olla ebamugav või ebaeetiline. Inimene ei saa naljast "aru" (või keeldub seda naljakana nägemast), kui see riivab tema sügavaid veendumusi või on suunatud näiteks haiget saanute ja nõrgemate pilkamisele.

☀️ Uuringud näitavad, et selline isiksuseomadus nagu avatus kogemusele on omane inimestele, kes eelistavad sageli sürreaalset ja absurdset huumorit, samas kui konservatiivsemad inimesed eelistavad selge ülesehitusega nalju.

31/03/2026

KUIDAS RÄÄKIDA LASTEGA DROONIDEST?
(Delfile kirjutatud soovituste kokkuvõte)

1. Vanema rahulik meel on lapse turvatunde alus

☀️ Laps peegeldab vanema emotsioone. Isegi kui sa oled murelik, pead käituma "rahuliku kaptenina", kes kontrollib olukorda.
☀️ Kui oled liiga närviline, delegeeri lapsega suhtlemine rahulikumale pereliikmele.
☀️ Laps tajub ohumärke hääletoonist ja kehakeelest rohkem kui sõnadest.
☀️ Kui oled rahulik, siis jaksad ka lapse tunnetega paremini toime tulla – ära ütle üheski vanuses lapsele „ole lihtsalt julge/rahulik“, anna talle teada, et hirm ja murelikkus (või kuidas iganes ta oma tundeid kirjeldab) on normaalsed, aga keskendu sellele, mida hoolimata ärevusest oma perega ise teha saate ja mida saab teha laps.
☀️ Ära sisenda lapsele, et ta peab olema ärev ja mures - lapsed on erinevad.

2. Info kogumine enne tegutsemist

☀️Öise teavituse korral ei tohi last kohe üles ehmatada.
☀️Esmalt tuleb enda jaoks pilt selgeks saada: lugeda teavitust, kontrollida usaldusväärseid allikaid (nt ERR, telefon 1247) ja alles siis otsustada, kas lapse äratamine on vajalik.

3. Selgitused peavad vastama lapse vanusele

☀️ Väikelastele: Kasuta lihtsaid võrdlusi (nagu ula peale läinud koer või valesse kohta lennanud pall). Rõhuta, et suured ja targad inimesed tegelevad asjaga.
☀️ Koolilastele: Selgita asja tehnilisemalt (õhuruumi reeglid, tuvastussüsteemid). See muudab "müstilise ohu" ebameeldivaks aga põhimõtteliselt lahendatavaks nuputusülesandeks.

4. Aktiivne kuulamine ja väärinfo parandamine

☀️ Enne rääkimist küsi lapselt, mida ta juba teab või sotsiaalmeediast (TikTok jm) näinud on. See võimaldab lükata ümber hirmutavad valeväited ja pehmendada emotsionaalsete videote mõju.
☀️ Kui laps on napisõnaline ega taha rääkida, siis ära sunni – anna talle mõista, et droonidega seoses võivad pähe tulla erinevad mõtted ja et kõiki neid saab laps tulla sinuga arutama.

5. Konkreetne tegevusplaan vähendab hirmu

☀️ Ebakindlust leevendab teadmine, mida täpselt teha - nt "Ole valmis!" äpp või peres kokku lepitud tegevusjuhised üheks või teiseks keeruliseks olukorraks. Tuleta meelde, et lapsega olete ilmselt kokku leppinud näiteks tegevuskava puhuks, kui tal koolis tervis kehvaks läheb või linna peale ära eksib. Tegevusplaan võib olla ka see, et sellises ja sellises olukorras kogume enne lisainfot.
☀️ Kui on vaja varjuda, anna lapsele asine ülesanne (nt "Hoia kaisukaru ja otsi taskulamp"), et hoida tema fookust tegevusel, mitte hirmul.
☀️Hirmu vähendamise tegevusplaani üks osa on ka soovitus, et kui sotsiaalmeedias leiduv info on liiga emotsionaalne ja häiriv, siis võiks sotsiaalmeediast pausi pidada (see on lausa universaalne soovitus)

6. Vanem kui puhver

☀️ Vanem ei pea olema riigi suuvooder ega andma 100% garantiisid, eriti kui ta ise neid päriselt ei usu. Sinu roll on olla puhver välismaailma ja lapse vahel, pakkudes talle stabiilsust ja kinnitust, et "meie pere teab, mida teha".

Kokkuvõtteks: Kriisikommunikatsioon peab ka peres olema asine, rahulik ja planeeritud. Teadmatus ja paanika on ohtlikumad kui intsident ise.

26/03/2026

Soome teadlaste huvitav uuring, mille tulemusi saame kõik igapäevaelus kasutada.

Informatsiooni on meie ajal külluses ja üha enam ka ülekülluses. Üha enam hakkab informatsiooni üleküllus kahjustama ka inimeste heaolu.

16/03/2026

Lätis tehti selline otsus - et lapsed saaks tundides paremini keskenduda

Läti parlament kiitis heaks seaduseelnõu mobiiltelefonide kasutuse keelamiseks põhikoolis.

13/03/2026

DIGISEADMEMURED PAARISUHTES

Digiseadmetega seoses räägitakse-muretsetakse tihti laste
pärast – ja seda põhjendatult. Vastuvõtukabinetis puutun aga väga sageli kokku sellega, kuidas digiseadmete kasutus paarisuhtele kehvasti mõjub. Vanemad on sageli laste digiharjumuste kujundamise osas eri meelt, aga digiseadmed on tänapäeva paarisuhetes justkui "kolmas osapool", kes on alati kohal,
ei maga kunagi ja nõuab pidevalt tähelepanu. Vahel pöördutaksegi otse digimaailma tõttu tekkinud probleemide pärast, pea alati on aga digitegevustega seotud suhteteemad laual, kui suhe on üldiselt pingestunud või lähedus kaduma hakanud.

Sagedasemad digiseadmete ja paarisuhtega seotud probleemid,
millega olen oma töös suhteprobleemidega kokku puutunud:

☀️ Ühel või mõlemal partneril on harjumus või vajadus pidevalt olla digiseadmega ühenduses (kas töö, meelelahutuse või teistega suhtlemise tõttu) ja see vähendab oluliselt suhtlemist partneriga, põhjustab üksildustunnet ja armukadedust. Kõige rohkem häirib kaaslast see, kui üks pool soovib millestki päriselt vestelda, teine aga on samal ajal digiseadmes või reageerib vestluse ajal kõigile teavitustele - seda probleemi tuuakse esile väga-väga sageli. See tekitab partneris nähtamatuse, tähtsusetuse, tõrjutuse tunnet. Vahel hakkavad mingid vajalikud kodused toimetused kõrvale vajuma, aga alati väheneb oluliselt aeg, mida saaks kasutada üksteisega koos millegi toreda tegemiseks. On kasutusel ka termin „paralleelne üksildus“ – ollakse küll samas ruumis, aga ometi mentaalselt eri maailmades ja päris-partneriga (võibolla lausa voodis) koos olles ikkagi väga üksildane.

☀️ Erinevad ootused digiseadmete kasutamise osas, mida pole läbi räägitud - kui ühel partneril on suurem vajadus olla pidevalt kättesaadav ja kasutada üldse rohkem seadmeid, tekitab see mitte kõige sõbralikumaid küsimusi (miks sa pead kõigi teistega nii palju suhtlema? kas teised on siis nii tähtsad? kas tõesti tööasju töö ajal ei saa tehtud? miks sa mängid jälle arvutis, kodus oleks nii palju teha?)

☀️ Erinevad privaatsusega seotud hoiakud. Kui palju ja kellega
tuleb sotsiaalmeedias paarisuhtes toimuvat jagada? Kas kogu aeg peab tegema pilte ja neid teistele vaatamiseks-hindamiseks üles panema? Kas üksteiselt ikka küsitakse luba, kui ühiseid pilte või juhtumisi jagatakse? Sellised asjad on suhetes enamasti kokku leppimata ja nii võib üks suhtepool ootamatult avastada, et pool maailma teab tema elust asju, millest ta pole ise kedagi informeerinud ja ei tahaks seda ka teha. Eriti keeruliseks läheb paarisuhte sotsiaalmeedias kajastamine siis, kui suhe
pole enam kaugeltki pilvitu. Ühelt poolt tajutakse vajadust ilusat
fassaadi hoida ja kardetakse, et teised märkavad muidu muutusi ja hakka siis veel seletama – teisalt ei ole mitte mingit isu ilusaid postitusi teha.

☀️ Kui ühel partneril tekib kahtlus, et suhtlus teiste
inimestega on muutunud kaaslasele väga oluliseks, ületab suvalise vestluse või asise vaidluse piire, võib tekkida usalduskriis. Vastuväited, et „ole nüüd, me ju ainult vestleme/see on lihtsalt mõttetu loba/süütu flirt/ ära tõlgenda tujumärke üle - midagi füüsilist ei ole“ ei mõju, sest füüsilise lähedusega sama oluline on
ka emotsionaalne side – ja kui on kahtlus, et viimane on kellegi teisega suurem, ongi see väga häiriv.

☀️ Kui suhtes on juba kontrolli ja kahtlustamise elemente või lihtsalt usaldus on kadunud, siis tekib palju ebameeldivaid momente sellest, kui on harjumus kasutada seadmeid, et uurida või jälgida seda, mida teine teeb, kellega suhtleb ja kus käib. See võib alguse saada justkui mõistlikest kokkulepetest (kõigil on teada, kus keegi on ja mis kell kodus supp tulele panna, üksteise paroolide teadmine võib vahel tunduda praktiline). Vahel tekib hirm – ega ta mind jälgi? – ka siis, kui üks suhtepool on digiseadmete kasutamises palju osavam.

☀️ Netiporno mõju suhtele. Taas, enamasti sellest teemast pole suhtes omavahel räägitud ja kui üks pool avastab, et partner regulaarselt end netiporno abil rahuldab, võib see olla suur ehmatus. Eriti kehvasti tuntakse end siis, kui omavaheline füüsiline lähedus ongi halvemaks ja harvemaks muutunud, aga ehmatus ja segadus tekivad ka siis, kui omavahel näikse kõik korras olevat.

☀️ Väga suurt segadust tekitab see, kui selgub, et üks partner peab pikki vestlusi AIga. Ühelt poolt on ju tõesti raudkindel, et seal pole kedagi kolmandat inimest ega klassikalises mõttes petmist. Teisalt aga kulub sinna ometi palju aega ja partneril tekib kergesti lootusetus, et ta ei saa mitte kunagi olla nii toetav ja tark kui tehisintellekt. Tülihetkedel võib fraas "kui sina oleks minuga sõbralik, siis ma ei peaks seda AI-lt otsima" või "kui sinuga saaks natukegi millestki huvitavast vestleda, ma ei vaataks AI poolegi" väga palju haiget teha.

☀️ Tekstipõhised vestlused suhtluskanalites ei ole mitte kunagi sama, mis silmast-silma suhtlus. Teist inimest ei nähta, teda ei tajuta tegelikult päris samamoodi lihast-luust kalli inimesena nagu päriselt suheldes. Seega lähevad negatiivse sisuga vestlused kiiresti väga suureks tüliks, teisele poolele on võimalik suhtlusaknasse kirjutada väga pikki ja vihaseid tekste – teise poole reaktsiooni ei nähta. Tüli läheb hullemaks, kui teine kas kohe ei vasta või kirjutaja hoopis ära
blokeerib ning muidugi ka siis, kui ühe või mõlema töised tegemised saavad emotsionaalsete sõnavahetuste tõttu häiritud. Kui tüli on juba möödas, siis tavalised suuliselt öeldud sõnad on küll mälus aga võivad hägusemaks muutuda ikkagi, aga kirja pandud valusaid ütlemisi saab ikka ja jälle üle lugeda – ja see paneb paranevad haavad uuesti valutama.

☀️ Ühel suhtepoolel on päriselt ka digisõltuvus - kasutamine igal võimalikul ja võimatul hetkel, valetamine, muu elu probleemid liiase digikasutuse tõttu, vajadus järjest suurema kasutusaja järele ja tohutu tugevad emotsioonipursked kui mis iganes põhjusel digiseadet kasutada ei saa. Väga mitmes mõttes on digisõltuvus teiste sõltuvuste moodi, aga kuna on tegemist sotsiaalselt soositud tegevusega, siis selle tunnistamine on veelgi keerulisem. Kui kallim peidab puuriida taha või garderoobikapi nurka viinapudeleid, siis selle avastamine mõjub koheselt väga alarmeerivalt - aga nutiseadmeid ei peagi kuskile peitma.

Kuidas olukorda muuta?

☀️ Kõige raskem – aga kõige olulisem - on jõuda ühiselt
arusaamisele, et digiseadmed on päriselt probleem või et suhtes on sügavamad probleemid, ja digiseadmete tõttu tekkivad pinged on selle üks osa. Ja et tuleb midagi koos ette võtta. Väga-väga sageli elatakse aastaid teadmises, et digiseadmetes olemine ongi normaalne, üksteisest kaugenemine aga ajaga üha süveneb.

☀️ Otsustage ühiselt, millal, kus ja milleks seadmeid
kasutatakse ning milliseid ühiseid tegevusi (vestlused, hobid, jalutuskäigud, ühised seriaalide vaatamised), tahaks ellu juurde.

☀️ Kui usaldust ja jaksu üksteise vastu päriselt huvi tunda on natukegi alles, siis arutage koos, kuidas digiseadmete kasutamine teid kumbagi mõjutab. Mis on seal toredat ja mis ajab närvi? Kas
olete oma üldise kasutusmustriga rahul või vajaks see ka paarisuhtest sõltumatult revideerimist? Kas on mõni konkreetne tegevus või rakendus, mis pigem häirib? Mõni inimene, kellega ei tahaks veebis väga tegemist teha?

☀️ Pidage meeles, et digiseadmetega seotud harjumuste muutmine on keeruline ja võtab aega – enamasti ei ole võimalik neid oma elust täiesti välja lülitada, muutusi tuleb teha väga läbimõeldult. Homsest peale on meil nutihügieen paigas ja suhe korras – see lootus võib olla aus ja parimatest kavatsustest
kantud, aga nii ühe ropsuga paraku see enamasti ei õnnestu.

☀️ Kui olete üht-teist proovinud ette võtta ja asjad ei tundu
paranevat, või ei oska kohe kuidagi üksteise digiharjumuste kritiseerimisest lahti saada, siis tuleks otsida välist abi. Kui mõni muu probleem võibki aja jooksul ise laabuda, siis digiseadmete roll meie elus kipub pigem suurenema ja seega lähevad ka probleemid suuremaks.

08/03/2026

MIDA TÄHENDAVAD LILLED?

No millistele naistele siis lilled ei meeldi....seda fraasi kohtab tihti, ka psühholoogi kabinetis. Seega võiks ka naistepäev olla justkui üks lihtne ja tore üleüldine lillepäev. Ometi on selle päeva ja lillede kinkimisega laiemalt seotud mitmeid momente, mis panevad kukalt kratsima ja võivad ka paarisuhtes parajat tüli tekitada.

☀️ Kas üldse naisele lilli kinkida? Ja kas lõikelill või potilill? On mehi – aga ka naisi – kelle meelest see pole mingi eriline hoolivuse märk. Oluline, muidugi, et suhtepooltel oleks lilledest samasugune arusaam. Kui mees arvab, et lilled on mõttetud, aga naine nii väga ootaks ja igatseks ja kadestab kõiki neid naisi, kes oma meestelt lilli saavad – siis on kurbust palju. Eriti kui naine on selgelt märku andnud, et talle päriselt ka läheks lilled väga korda. Aga tore pole seegi, kui mees mõtleb, et tahaks ilusa lillekimbuga prouat rõõmustada ja tollel on lilledest täiesti ükskõik.

☀️ Kas kinkida lilli 8.märtsil? Emadepäevaga on asi selgem, see on ju lausa riigipüha ning on selge seegi, et kellele kinkida. Aga kas naised ikka tahavad 8.märtsil lilli või on see mingi vana punane püha, mille juurde käisid õõnsate kõnedega aktused? Ja kas kinkida tuleb oma kallimale või on lilleväärilised kõik ümbritsevad naised-neiud? Või tähendab lille kinkimine just sel päeval innustust, et jaa, naised peavadki ikka võitlema ja pingutama ja rabama?

☀️ Ega naistepäeva lillekimp ole ainus hoolivuse märk? Majapidamistööd, laste kantseldamine ja suguvõsadega suhtlemise korraldamine on 100% ajast (tööl käiva) naise korraldada ja mõelda, see tundub nii loomulik – ja siis ühel või kahel päeval aastas saab selle eest tunnustust ka. Mis seal salata, psühholoogi kabinetis üksi või kaasaga koos vastuvõtul olles nii mõnigi naine ohkab, et see ei tundu kuidagi õiglane – need mõned lillekimbud ja tordid ei kaalu kuidagi üles seda muul ajal ebavõrdselt jagunenud kodust koormat.

☀️ Mis seal salata, kui paarisuhe on niigi pingeline, siis üks lillekimp seda korda ei tee – sellest võib tekkida samuti tüli. Kas päriselt ka on lilleõite taga hea tahe ja märkamise soov või jäi supermarket lihtsalt tee peale ette ja tulbid olid seal lihtsalt kõige ette sätitud? Kui lill on liiga odav, võib võib see häirida. Kui aga tegu on üüratu uhke ja kalli kimbuga, võib pingelises suhtes tekitada see naisel kuldse linnupuuri ja võlatunnet, panna kahtkustama kaasat probleemide kinnimätsimises.

Et lilledest ikka rõõmu oleks, tasub tegelikult proovida ikka vana head rääkimise nippi. Kui mõlemal suhtepoolel on aega, siis istuda ja arutada rahulikult ja isegi uudishimulikult: kuidas üksteisele hoolivust ja armastust näidata? mis läheb korda sulle ja mis mulle?

01/03/2026

Tema pärast ei muretseta. Talle saab alati loota. Ta äratab imetlust ja paneb küsima, et kuidas ta küll jaksab ja suudab. Ta loob korda kaoses ja võibolla suudaks soovi korral kaost ka tekitada. Mis iganes raskus ette sattub – ta tuleb toime. Kõik tööd lendavad käes. Teda usaldatakse, talle toetutakse, ta saab hakkama. Ta on ankur ja kark ja taevatäht, kelle järgi orienteeruda.

Tema pärast ei muretseta, seega ei küsita, kuidas tal päriselt läheb.

Noogutatakse, et jaa, üksildust on palju, aga ei kahtlustata, et edukas ja tegus, oma asja ajav ja pühendunud inimene võib olla väga üksildane. Aga võib küll. Seda on üksjagu ka uuritud. Näiteks 2022 aastal ajakirja Journal of Personality and Social Psychology avaldatud artiklis leiti, et väga edukat inimesed kogevad teistest sagedamini üksildust, selle põhjuseks on vajadus loota iseendale ja kaaslastest tekkinud distants. Ja 2019 Harvard Business Review artiklis nenditi, et üle 50% firmade tegevjuhtidest tunneb üksildust ning 61% arvavad, et üksildus mõjutab nende tööalast toimetulekut.

Miks siis käivad edukus ja üksildus liigagi tihti käsikäes ning kuidas seda muuta - loe pikemalt blogist:

EDUKAS JA ÜKSILDANE? 1. märts Tema pärast ei muretseta. Talle saab alati loota. Ta äratab imetlust ja paneb küsima, et kuidas ta küll jaksab ja suudab. Ta loob korda kaoses ja võibolla suudaks soovi korral kaost ka tekitada. Mis iganes raskus ette sattub – ta tuleb toime. Kõik tööd lenda...

27/02/2026

Love is often framed as chemistry, but attachment research points to something else.

What matters most isn’t how strong the feeling is, but whether the bond is reliable. Whether we feel safe to turn toward someone.

This Valentine’s Day, we’re reflecting on love as a secure bond — the romance of responsiveness.

25/02/2026

MEIL SAI VIST ARMASTUS OTSA…?

See on nukker mõte, mida suhtemurega vastuvõtule pöördunud inimesed päris tihti kuuldavale toovad – olgu siis tegu suhtega, mis on kestnud aasta või lausa mitukümmend. Kurbuse ja lootusetuse taga on mõte, et kui armastus on otsa saanud, siis justkui polegi enam midagi teha. Tuleb kas leppida korterinaabritena asise või külmkõleda “koos tiksumisega” või lahku minna.

Ometi võib armastuse otsa saamise tunde taga olla väga erinevaid asju – ja päris tihti on sellise tunde puhul võimalik olemasolev suhe võimalik tõeliselt toredaks muuta.

☀️ Suur armumine ehk mesinädalate faas suhtes on läbi. Liblikad on läinud, seega ma ei armasta teda enam. Tegelikult ei suuda meie organism pidevalt armumisega seotud elevuse-ja häireseisundis olla – suhte alguse kirg ja põnevus asenduvadki sügavama kiindumuse ja usaldusega. Seega võiks küsimus pigem olla – kas mul on tekkinud partneriga seoses kindlustunne ja hingerahu?

☀️ Kui elus on pingelised ajad – olgu siis tööga seotud väljakutsete, väikeste laste või terviseprobleemide tõttu – siis funktsioneeritaksegi emotsionaalse ja füüsilise kurnatuse olukorras nö ellujäämisrežiimil. Tunded partneri vastu ei pruugi olla päriselt kadunud, lihtsalt muud teemad tunduvad sel hetkel nii palju kriitilisemad, väsimus on suur ja sul paarisuhte jaoks ressurssi, võibolla oled lausa läbi põlenud. Armastus on alles, aga see on mattunud kohustuste koorma alla.

☀️ Suhtlemise kerguse võrdsustamine armastusega. Ma ei saa ega oska temaga rääkida, sest oleme kuidagi võõraks jäänud, ühiseid põnevaid ja sügavaid teemasidki nagu pole – kellegi teisega on lihtsam – seega ma ei armasta teda enam. Vahel lisandub sinna juurde ka mõte, et aga kellegi teisega on lihtsam rääkida ja kõik on kuidagi intensiivsem, põnevam, võibolla armastan siis hoopis teda.

☀️ Rutiini ja mugavustsooni lõks - kui iga päev on eelmise koopia ja te teate täpselt, mida teine ütleb või teeb, võib tekkida igavus. Suhe on jäänud autopiloodile. Turvatunne ja ennustatavus suhtes on hea, aga suhtes on vaja teadlikku planeerimist ja uusi ühiseid kogemusi, et "säde" uuesti üles leida.

☀️ Lahendamata konfliktide kuhjumine - väikesed nääklused, mis jäävad lahendamata, tekitavad emotsionaalse müüri, kaugenemise ja lootusetusetunde. Kui ma tunnen partneri vastu peamiselt ärritust, siis armastus on kadunud – see mõte on kaitsereaktsioon. Ei saa ju endale lubada õrnust, igatsust ja haavatavust, kui tundub, et kogu aeg võib haiget saada. Kui õppida konflikte lahendama ja müür maha lammutada, on tunne selle taga sageli täiesti puutumatu.

☀️ Isiklikud erinevate eluetappidega seotud kriisid, depressioon jms – mõnikord kaotab inimene sideme iseendaga ega oska endaga uues rollis või vanuses päriselt leppida . Kui ei suuda tunda rõõmu oma hobidest või elust üldse, on raske tunda ka armastust partneri vastu. Kui tunda end ise täiesti väärtusetuna, siis on peas mõte, et kuidas keegi mind üldse armastada saaks või kas ma üldse ise armastada oskangi.

☀️ Taipamine, et partner ei tee mind õnnelikuks – päris sageli ja mõistetavalt loodavad endaga pahuksis inimesed, et partner saab neile hea enesetunde ja õnneliku olemise luua. Tegelikult aga õnnetunne ei saa tulla ainult väljastpoolt ja paratamatult tuleb õppida leidma ka viise, kuidas ise endaga rahul olla ja head meeleolu luua.

☀️ Suhte alguses üksteisele meeldida püüdes on surutud enda mingeid omadusi tahaplaanile, aga kaua nii ei jaksa. Kui partneri mitte kõige meeldivamad küljed ka välja tulevad, siis võibki tekkida tunne, et oot, kas mul sellise inimese vastu ikka on endiselt tugevad tunded.

Küsimused, mida endalt küsida, kui tekib kahtlus, et kas armastus on kadunud:

☀️ Kui ma saaksin täna võlujõul kaotada meie vahelise pinge/tüli, siis kas ma tahaksin selle inimesega koos olla?

☀️ Kas ma tunneksin puudust temast või lihtsalt suhtes olemise tundest?

☀️ Kui ma saaksin täna teada, et ta leidis uue kaaslase ja on õnnelik, siis mis tunnet see minus tekitaks? Tunneks ma üldse midagi? Kadedust või kergendust – miks?

☀️ Kas mul on praegu üldse elus millegi suhtes tugevad tunded? Meeldib mulle miski päriselt?

☀️ Mida ma suhtes ja elus praegu üldse kõige rohkem vajan? Kas tingimata uut partnerit või hoopis rahu või tunnustust või und?

☀️ Kas ma panustan praegu suhtesse sama palju, kui ma partnerilt ootan? Kui aga seda küsida partnerilt?

☀️ Kas ma igatsen ellu armastust või ma igatsen uudsust ja jahti?

☀️ Kas ma tunnen end temaga turvaliselt ja koduselt?

☀️ Kas meil on veel ühiseid väärtusi ja tulevikuvisioone, isegi kui praegu on emotsionaalselt raske?

☀️ Mida ta tegi suhte alguses teisiti, mis pani mind end erilisena tundma? On see käitumine, mis praegu ka mõjuks samamoodi?

☀️ Kas ma julgen talle rääkida oma praegustest kahtlustest? Kui mitte, siis on murekohaks pigem usalduse puudus, mitte armastuse kadumine).

☀️ Kui me täna kohtuksime esimest korda, teades kõike seda, mida ma täna tean – kas ma valiksin ta uuesti? Kui vastus on "ei" puhtalt seetõttu, et sul on praegu valus või igav, siis on see ajutine kriis. Kui vastus on "ei", sest sa ei austa teda enam või teie väärtused on kardinaalselt erinevad, siis võib olla tegu tunde hääbumisega.

19/02/2026

UUE AJA VAIMSE TERVISE PROBLEEM - TEHISINTELLEKTI ÄREVUS

☀️ AI-ärevus (inglise keeles AI anxiety või FOBO – Fear of Becoming Obsolete) on psühholoogiline seisund, kus inimene tunneb hirmu, ebakindlust või stressi tehisintellekti kiire arengu ja selle mõju ees tema elule. See võib olla nii üksikisiku ärevus aga võib viidata ka üldisele ühiskondlikule foonile.

☀️ „Kas mind on üldse enam vaja?“ – see on kohati peaaegu eksistentsiaalne hirm asendatavuse ees. Kas minu töökogemused ja haridus ja loomupärane uudishimu ja valmidus õppida midagi üldse loevad? Kas mina pean oskama suhelda nagu AI ja olema sama tõhus? Kas üldse on veel tegevusi, milleks on vaja inimest? Kui pahas tujus ülemus tööl või kallim kodus ka veel võrdlema hakkab, on murelikkus kerge tekkima.

☀️ Kas ma tõesti pean kogu aeg õppima tundma ja kasutama kõiki uusi AI-tehnoloogiaid? Aga see ju pole üldse minu eriala, mille suurest kutsumusest ja silmasärast kunagi valisin? AI tulek on meie kohanemisvõimele esitanud tõelise väljakutse.

☀️ Pidev vajadus olla valvel pettuste eest. Kuidas üldse eristada tõde valest (nt deepfake ja valeinfo)? Nutiseadmetes tegutseda on vaja palju, pidev kahtlustamine ja valvelolek võib olla kurnav.

☀️ Kontrolli ja arusaamise kadumine – ma ei mõista AI süsteemide määramatust, keerukust ega algoritmide otsustusprotsesse, mis võivad mõjutada minu elu käiku (laenu või töö saamine, diagnoosid) ja kardan, et minu andmed on „masinatele söödaks“, kasu sellest lõigatakse minust kuskil väga kaugel, minul jääb vaid sellega leppida.

☀️ Ärevust vähendab see, kui söandame AId natuke tundma õppida ja näeme, millised vigu ta teeb – siis kaob müstika.

Lihtne näide: palusin AId selle postituse juures oleval pildi viis korda asendada fraas "AI KAAOS!" korrektse fraasiga "AI KAOS!" - no ei õnnestunud. Juba suurte tähtedega kirjutama õppinud lasteaialaps oleks suutnud oma tehtud pildile sellise lihtsa soovitud teksti ümber kirjutada.

☀️ Kindlasti ei tasu tarbida ohjeldamatult uudiseid teemal „AI võtab üle kõigi töö ja hävitab maailma“. Tasub aga mõelda, kuidas arendada endas inimesele ainuomaseid oskusi - usalduslike suhete loomine kaasteelistega, käelised tegevused, kunst, aiandus, sport, niisama molutamine. Kõik see maandab pinget ja tuletab meelde, et elame ikkagi päris-maailmas, mitte ainult andmetes ja algoritmides.

☀️ Perspektiivi muutmisest on samuti kasu – proovi mõelda nii, et sina oled pealik ning AI on teener ja abimees, keda kasutad just siis, kui on tehnilist abi vaja.

☀️AI ärevus sunnib meid mõtlema enda väärtuse ja elu tähenduse üle – viisil, mis võibolla pole alati meeldiv. Kui meid on õpetatud olema keskendunud tõhususele, produktiivsusele, kiirusele, siis selles teeb AI meile ära – aga igaüks saab meelde tuletada ja mõelda, mis on see muu, mis meid toredaks ja elu meeldivaks teeb.