Psühholoog Kätlin Konstabel, Nisu 4, Tartu (2026)

25/02/2026

MEIL SAI VIST ARMASTUS OTSA…?

See on nukker mõte, mida suhtemurega vastuvõtule pöördunud inimesed päris tihti kuuldavale toovad – olgu siis tegu suhtega, mis on kestnud aasta või lausa mitukümmend. Kurbuse ja lootusetuse taga on mõte, et kui armastus on otsa saanud, siis justkui polegi enam midagi teha. Tuleb kas leppida korterinaabritena asise või külmkõleda “koos tiksumisega” või lahku minna.

Ometi võib armastuse otsa saamise tunde taga olla väga erinevaid asju – ja päris tihti on sellise tunde puhul võimalik olemasolev suhe võimalik tõeliselt toredaks muuta.

☀️ Suur armumine ehk mesinädalate faas suhtes on läbi. Liblikad on läinud, seega ma ei armasta teda enam. Tegelikult ei suuda meie organism pidevalt armumisega seotud elevuse-ja häireseisundis olla – suhte alguse kirg ja põnevus asenduvadki sügavama kiindumuse ja usaldusega. Seega võiks küsimus pigem olla – kas mul on tekkinud partneriga seoses kindlustunne ja hingerahu?

☀️ Kui elus on pingelised ajad – olgu siis tööga seotud väljakutsete, väikeste laste või terviseprobleemide tõttu – siis funktsioneeritaksegi emotsionaalse ja füüsilise kurnatuse olukorras nö ellujäämisrežiimil. Tunded partneri vastu ei pruugi olla päriselt kadunud, lihtsalt muud teemad tunduvad sel hetkel nii palju kriitilisemad, väsimus on suur ja sul paarisuhte jaoks ressurssi, võibolla oled lausa läbi põlenud. Armastus on alles, aga see on mattunud kohustuste koorma alla.

☀️ Suhtlemise kerguse võrdsustamine armastusega. Ma ei saa ega oska temaga rääkida, sest oleme kuidagi võõraks jäänud, ühiseid põnevaid ja sügavaid teemasidki nagu pole – kellegi teisega on lihtsam – seega ma ei armasta teda enam. Vahel lisandub sinna juurde ka mõte, et aga kellegi teisega on lihtsam rääkida ja kõik on kuidagi intensiivsem, põnevam, võibolla armastan siis hoopis teda.

☀️ Rutiini ja mugavustsooni lõks - kui iga päev on eelmise koopia ja te teate täpselt, mida teine ütleb või teeb, võib tekkida igavus. Suhe on jäänud autopiloodile. Turvatunne ja ennustatavus suhtes on hea, aga suhtes on vaja teadlikku planeerimist ja uusi ühiseid kogemusi, et "säde" uuesti üles leida.

☀️ Lahendamata konfliktide kuhjumine - väikesed nääklused, mis jäävad lahendamata, tekitavad emotsionaalse müüri, kaugenemise ja lootusetusetunde. Kui ma tunnen partneri vastu peamiselt ärritust, siis armastus on kadunud – see mõte on kaitsereaktsioon. Ei saa ju endale lubada õrnust, igatsust ja haavatavust, kui tundub, et kogu aeg võib haiget saada. Kui õppida konflikte lahendama ja müür maha lammutada, on tunne selle taga sageli täiesti puutumatu.

☀️ Isiklikud erinevate eluetappidega seotud kriisid, depressioon jms – mõnikord kaotab inimene sideme iseendaga ega oska endaga uues rollis või vanuses päriselt leppida . Kui ei suuda tunda rõõmu oma hobidest või elust üldse, on raske tunda ka armastust partneri vastu. Kui tunda end ise täiesti väärtusetuna, siis on peas mõte, et kuidas keegi mind üldse armastada saaks või kas ma üldse ise armastada oskangi.

☀️ Taipamine, et partner ei tee mind õnnelikuks – päris sageli ja mõistetavalt loodavad endaga pahuksis inimesed, et partner saab neile hea enesetunde ja õnneliku olemise luua. Tegelikult aga õnnetunne ei saa tulla ainult väljastpoolt ja paratamatult tuleb õppida leidma ka viise, kuidas ise endaga rahul olla ja head meeleolu luua.

☀️ Suhte alguses üksteisele meeldida püüdes on surutud enda mingeid omadusi tahaplaanile, aga kaua nii ei jaksa. Kui partneri mitte kõige meeldivamad küljed ka välja tulevad, siis võibki tekkida tunne, et oot, kas mul sellise inimese vastu ikka on endiselt tugevad tunded.

Küsimused, mida endalt küsida, kui tekib kahtlus, et kas armastus on kadunud:

☀️ Kui ma saaksin täna võlujõul kaotada meie vahelise pinge/tüli, siis kas ma tahaksin selle inimesega koos olla?

☀️ Kas ma tunneksin puudust temast või lihtsalt suhtes olemise tundest?

☀️ Kui ma saaksin täna teada, et ta leidis uue kaaslase ja on õnnelik, siis mis tunnet see minus tekitaks? Tunneks ma üldse midagi? Kadedust või kergendust – miks?

☀️ Kas mul on praegu üldse elus millegi suhtes tugevad tunded? Meeldib mulle miski päriselt?

☀️ Mida ma suhtes ja elus praegu üldse kõige rohkem vajan? Kas tingimata uut partnerit või hoopis rahu või tunnustust või und?

☀️ Kas ma panustan praegu suhtesse sama palju, kui ma partnerilt ootan? Kui aga seda küsida partnerilt?

☀️ Kas ma igatsen ellu armastust või ma igatsen uudsust ja jahti?

☀️ Kas ma tunnen end temaga turvaliselt ja koduselt?

☀️ Kas meil on veel ühiseid väärtusi ja tulevikuvisioone, isegi kui praegu on emotsionaalselt raske?

☀️ Mida ta tegi suhte alguses teisiti, mis pani mind end erilisena tundma? On see käitumine, mis praegu ka mõjuks samamoodi?

☀️ Kas ma julgen talle rääkida oma praegustest kahtlustest? Kui mitte, siis on murekohaks pigem usalduse puudus, mitte armastuse kadumine).

☀️ Kui me täna kohtuksime esimest korda, teades kõike seda, mida ma täna tean – kas ma valiksin ta uuesti? Kui vastus on "ei" puhtalt seetõttu, et sul on praegu valus või igav, siis on see ajutine kriis. Kui vastus on "ei", sest sa ei austa teda enam või teie väärtused on kardinaalselt erinevad, siis võib olla tegu tunde hääbumisega.

19/02/2026

UUE AJA VAIMSE TERVISE PROBLEEM - TEHISINTELLEKTI ÄREVUS

☀️ AI-ärevus (inglise keeles AI anxiety või FOBO – Fear of Becoming Obsolete) on psühholoogiline seisund, kus inimene tunneb hirmu, ebakindlust või stressi tehisintellekti kiire arengu ja selle mõju ees tema elule. See võib olla nii üksikisiku ärevus aga võib viidata ka üldisele ühiskondlikule foonile.

☀️ „Kas mind on üldse enam vaja?“ – see on kohati peaaegu eksistentsiaalne hirm asendatavuse ees. Kas minu töökogemused ja haridus ja loomupärane uudishimu ja valmidus õppida midagi üldse loevad? Kas mina pean oskama suhelda nagu AI ja olema sama tõhus? Kas üldse on veel tegevusi, milleks on vaja inimest? Kui pahas tujus ülemus tööl või kallim kodus ka veel võrdlema hakkab, on murelikkus kerge tekkima.

☀️ Kas ma tõesti pean kogu aeg õppima tundma ja kasutama kõiki uusi AI-tehnoloogiaid? Aga see ju pole üldse minu eriala, mille suurest kutsumusest ja silmasärast kunagi valisin? AI tulek on meie kohanemisvõimele esitanud tõelise väljakutse.

☀️ Pidev vajadus olla valvel pettuste eest. Kuidas üldse eristada tõde valest (nt deepfake ja valeinfo)? Nutiseadmetes tegutseda on vaja palju, pidev kahtlustamine ja valvelolek võib olla kurnav.

☀️ Kontrolli ja arusaamise kadumine – ma ei mõista AI süsteemide määramatust, keerukust ega algoritmide otsustusprotsesse, mis võivad mõjutada minu elu käiku (laenu või töö saamine, diagnoosid) ja kardan, et minu andmed on „masinatele söödaks“, kasu sellest lõigatakse minust kuskil väga kaugel, minul jääb vaid sellega leppida.

☀️ Ärevust vähendab see, kui söandame AId natuke tundma õppida ja näeme, millised vigu ta teeb – siis kaob müstika.

Lihtne näide: palusin AId selle postituse juures oleval pildi viis korda asendada fraas "AI KAAOS!" korrektse fraasiga "AI KAOS!" - no ei õnnestunud. Juba suurte tähtedega kirjutama õppinud lasteaialaps oleks suutnud oma tehtud pildile sellise lihtsa soovitud teksti ümber kirjutada.

☀️ Kindlasti ei tasu tarbida ohjeldamatult uudiseid teemal „AI võtab üle kõigi töö ja hävitab maailma“. Tasub aga mõelda, kuidas arendada endas inimesele ainuomaseid oskusi - usalduslike suhete loomine kaasteelistega, käelised tegevused, kunst, aiandus, sport, niisama molutamine. Kõik see maandab pinget ja tuletab meelde, et elame ikkagi päris-maailmas, mitte ainult andmetes ja algoritmides.

☀️ Perspektiivi muutmisest on samuti kasu – proovi mõelda nii, et sina oled pealik ning AI on teener ja abimees, keda kasutad just siis, kui on tehnilist abi vaja.

☀️AI ärevus sunnib meid mõtlema enda väärtuse ja elu tähenduse üle – viisil, mis võibolla pole alati meeldiv. Kui meid on õpetatud olema keskendunud tõhususele, produktiivsusele, kiirusele, siis selles teeb AI meile ära – aga igaüks saab meelde tuletada ja mõelda, mis on see muu, mis meid toredaks ja elu meeldivaks teeb.

18/02/2026

TERAAPIAPAKETID VEEBRUARIS - PÜSIV TUGI TÕELISEKS MUUTUSEKS

☀️ Terapeutiline töö ja psühholoogiline nõustamine on tulemuslikum, kui sellel on selge raamistik ja eesmärk ning poolte motivatsioon kõrge.

☀️ Ainult veebruarikuus pakun kahte suunatud programmi – viis ja kümme kohtumist - , mis tuginevad erinevatele metoodikatele vastavalt kliendi vajadusele ja mure olemusele.

☀️Paketina tasudes on ühe seansi maksumus oluliselt soodsam, võimaldades Sul keskenduda muutusele ja arengule

☀️ Uuri täpsemalt tingimusi ja võta ühendust! https://www.katlinkonstabel.ee/

18/02/2026

Tunnetekeskse teraapia looja Sue Johnson räägib väikese isikliku loo oma isast, millel sügav tähendus.

Suvaine pubijutt, korduv ja pealtnäha tühjast-tähjast võib tähendada palju rohkemat. Anda ühenduses olemise ja kuuluvuse tunda.

16/02/2026

KUI SÕBRAPÄEVAST JÄI HINGE NIRU ÜKSILDANE TUNNE....

☀️ Sõbrapäeval „müüakse“ eelkõige ühte tüüpi suhet – romantilist paarisuhet. See pole aga ainus viis tunda inimestega end hästi ja lähedaselt.

☀️ Üksildus muutub valusaks siis, kui me hakkame end selle pärast hukka mõistma (nt "ma olen üksi, sest ma olen igav/imelik/tobe"). Pea meeles - üksildus ei ole iseloomuviga või märk sellest, et sa oled kuidagi vale.

☀️ Kas sa oskad olla iseenda hea sõber? Kui sa tunned üksildust, siis see on sinu sisemine laps, kes vajab tähelepanu. Tee midagi, mida sa teeksid oma parimale sõbrale või kallimale: valmista maitsev õhtusöök, osta endale need lilled või mine kinno filmi vaatama, mida keegi teine ei viitsi vaadata.

☀️ Mõtle, millistest inimestest – millisest suhtlusest – tunned päriselt puudust. Mõnel on suurepärane kallim, aga pole inimesi, kellega niisama lobajuttu ajada. Teisel on erinevaid pealiskaudseid ägedaid tuttavaid palju, aga päris „mina ise“ nagu pole olla kellegagi. Kolmas aga tunneb puudust heast meeskonnast tööl.

☀️ Pea meeles, et täiskasvanute sõpruse tekkimine vajab initsiatiivi. Põnnid saavad sõbraks lihtsalt – vanemad panevad nad samasse liivakasti mängima. Suurtena peame ise oma „liivakasti“ leidma ja riskima teist endaga mängima kutsudes.

☀️ Kui nukrutsed, siis kuidas oleks, kui lubad endal olla selles tundes ilma seda kohe "parandamata" tõttamata. Üksildus on sageli märk, et me vajame aega iseendaga kontakti saamiseks. Ütle endale: "On okei tunda end praegu nii. See on märk, et ma hoolin suhetest. Ma ei ole selles tundes üksi – tuhanded inimesed tunnevad täna täpselt sama."

☀️ Hoidu sotsiaalmeediast eemale – algoritmid kipuvad sulle ette söötma sisu teiste imelisest elust, mis su murelikkust ja üksildust toidab. See on nagu soolase vee joomine janu kustutamiseks – see tekitab tunde, et oled teistega ühenduses, aga tegelikult süvendab eraldatust Tee selle asemel midagi aktiivset, kus sa end teistega ei võrdle – loe, mine jalutama, korista, viska lund.

☀️ Kuidas oleks, kui saadaksid mõned lühikesed sõnumid inimestele, kes on sulle olulised ja kellega pole kaua rääkinud – ilma ootuseta midagi vastu saada. Andmine aktiveerib ajus sarnased preemiakeskused kui saamine ja vähendab üksildustunnet koheselt.

☀️ Kui tunned end üksildasena, siis pea meeles - sa ei pea kohe leidma parimat sõpra või hingesugulast. Üksildust vähendavad ka põgusad, aga ehtsad inimlikud kontaktid. Mine poodi või kohvikusse ja loo teenindajaga silmside, naerata ja täna teda siiralt. See lühike hetk aktiveerib su ajus sotsiaalse kinnituse süsteemi ja tuletab meelde, et sa oled inimestemaailma osa.

☀️ Üksildus kaob kui inimestel on ühine huvi. Seega – kui mingi teema sind kirglikult huvitab, siis otsi grupp, kus inimesed arutlevad selle üle sisuliselt ja teevad midagi koos ka päriselt. Lauamänguõhtud, matkaklubid või raamatuklubid. Kui fookus on mängul või raamatul, kaob hirm "millest me räägime?". Teema on juba laual olemas.

☀️ Kõige kiirem viis lõpetada enda üksildasena tundmine on hakata muretsema kellegi teise heaolu pärast. See nihutab fookuse "minult" "meile". Leia mõni kohalik algatus, kus on inimesi vaja vabatahtlikuks (toidupank, külaselts, vabatahtlik päästekomando, kaitseliit, loomade varjupaigad). Ühine tegevus konkreetse eesmärgi nimel eemaldab sotsiaalse pinge – te ei pea "sunnitult" suhtlema, vaid suhtlus tekib loomulikult ühise töö käigus.

☀️ Vali üks kohvik, raamatukogu või spordisaal ja hakka seal käima regulaarselt samal kellaajal. Regulaarsus tekitab "tuttava näo efekti". Inimesed hakkavad sind märkama ja sina neid. See loob turvatunde, millest võib kasvada esimene tere ja sealt edasi vestlus.

☀️ Üksildus kaob seal, kus on ühine õppimisprotsess. Pane end kirja kursusele, mis nõuab kohalolu (nt keraamika, keeleõpe, maalimine). Õppimine asetab kõik osalejad "võrdsesse seisu", kus on loomulik küsida abi või jagada arvamust. See on turvaline keskkond sotsialiseerumiseks.

☀️ Üksildus teeb meid sageli sotsiaalselt kohmakaks. Me hakkame kontakte pelgama. Võta endale eesmärk teha päevas kolm mikro-kontakti. See võib olla kompliment võõrale, lühike vestlus naabriga ilmast või küsimus raamatupoe müüjale. See ei loo sügavat sõprust, aga see hoiab su „suhtluslihased“ soojana ja vähendab eraldatuse tunnet.

☀️ Uute inimeste leidmine on raske ja ärevusttekitav. Olemasolevate (kuid jahtunud) suhete soojendamine on sageli tunduvalt loomulikum. Tuleta meelde inimesi, kes sulle kunagi meeldisid, aga kellega elu on teid lahku viinud. Saada neile aus sõnum: "Mõtlesin täna su peale ja avastasin, et me pole ammu rääkinud. Kuidas sul läheb?"

☀️ Kui sa lähed inimeste sekka – näiteks peole - , siis selle asemel, et mõelda: "Kas ma meeldin neile?", küsi endalt: "Kes siin ruumis võiks end veel ebamugavalt tunda ja kuidas ma saan teda aidata?" See muudab su rolli passiivsest ootajast ja muretsejast aktiivseks märkajaks.

☀️ Kui suhtlusolukordades üldse või suheldes mõnd kindlat tüüpi inimestega – kolleegid, kallim, võõrad supermarketis – käivituvad sageli su peas negatiivsed automaatmõtted („ma paistan imelik“, „nad peavad mind tobedaks“, „ma ei meeldi kellelegi“) või hirm kipub aju igasugustest mõtetest üldse tühjaks tegema ja enda poolt katsetatud nipid pole väga aidanud, siis tasub otsida abi psühholoogi juurest.

03/02/2026

Kui Austraalias on juba paar kuud kehtinud lastele sotsiaalmeedia keeld, Euroopa Parlament kutsus juba eelmise aasta novembris sama tegema, siis kas Eestis saab loota vaid sellele, et meie lapsed ja pered on ise nii tublid, et jaksavad tehnoloogiahiidudega rinda pista ja nende püüetele inimesi üha rohkem enda külge köita vastu siesta?
Enamik suuri ja väikseid inimesi on ka väljaspool nutimaailma sageli kimpus enda käitumise tervislikumaks ja mõistlikumaks tuunimisega.

Nutimaailma ohtudest on räägitud maailmas juba aastakümneid, näiteks internetisõltuvuse mõiste tuli käibele juba aastal 1995 – ammu enne moodsat sotsiaalmeediat. Some negatiivsest mõjust noorte sotsiaalsetele oskustele ja vaimsele tervisele on samuti räägitud üle kümne aasta – seda ka Eestis. Seega teadlikkust justkui võiks olla, aga samal ajal on lisandunud uusi võimalusi end nutimaailma kaotada.

Praegune olukord on tohutult ebaõiglane nii laste kui ka perede suhtes ja seda mitmes mõttes. Nutimaailm on muutunud järjest keerulisemaks ja mitmepalgelisemaks, järge pidada on tavalisel lapsevanemal ülikeeruline. Milline on ohtlik platvorm, aga milline mitte? Täna nii, aga mis toimub homme? Koledal kombel on kannatada saanud perede usalduslik läbisaamine, sest nutiteemad on peredes juba aastaid üks peamisi pingete allikaid. Murelikkus muutub pahandamiseks ja kahtlustamiseks, abitus lootusetuseks.

Lapsevanemad on sotsiaalmeedia ja kogu digivaldkonna üle segaduses. Ühelt poolt on seda kõike vaja, see on kohustuslik – Stuudium, eKool, võrgus olev õppematerjal ja mis kõik veel. Last ei ole võimalik ekraani tagant minema kamandada, kui ta seal ka õppetööd peab tegema. Ja isegi kui vanem teab, et last ei peaks süüdistama (sest tehnoloogiafirmade oskus inimesi enda küljes hoida on nii suur), ei anna see teadmine tööriistu lapse suunamiseks.

Praeguse seisu jätkumine paneb lapsed olukorda, kus nad on tulevikus suurtena ebavõrdses seisus. On lapsi, keda vahetult ümbritsevad täiskasvanud on jaksanud väga teadlikult ja jõuliselt vastuvoolu ujuda ning laste nutiharjumusi kujundada – nad on julgenud olla jõulised, sest neil on lihtsalt paremad teadmised. Paljud lapsed võivad leida end tulevikus olukorrast, kus nad pole täiskasvanuks saades täiskasvanueluks valmis. Neil on raske keskenduda, teha elus mõtestatud otsuseid, luua toredaid ja kestvaid suhteid, olla omaette iseendaga ja hetkes, tunda rõõmu väikestest asjadest ning olla rahulik ka keset ilmaelu keerukust. Need lapsed pole seda valikut ise teinud.

30/01/2026

Tänasel eesti kirjanduse päeval mõni mõte neile, kes on natuke murelikud, et kuidas ikka lapsed ka raamatuid armastama saada.

☀️ Kõige tähtsam on vanemate eeskuju. Kas lugemine ja sellega seotud tegevused on pere normaalsuse ja argielu osa? Loe raamatuid või ka ajakirju lapse nähes, arutlege kodustega loetu üle, kuulake-vaadake kirjandusega seotud saateid (Kirjandusministri juures, Loetud ja kirjutatud, Kirjanduse aeg jne)

☀️ E-raamatud pole paberraamatutest kehvemad, aga lugemisharjumuse tekitamiseks on parem, kui raamatuid on kodus näha – kuidas muidu laps aru saab, kas vanem loeb nutiseadmes raamatut või veedab aega sotsiaalmeedias.

☀️ Lapsele võiks hakata raamatuid ette lugema sünnist peale, aga kunagi pole hilja ja ette lugemised ei pea lõppema siis, kui laps ise lugeda oskab. Kui loed omaette ning leiad raamatust mingi naljaka fraasi või ka sulalolluse, siis miks mitte sedagi pereliikmetele valju häälega ette lugeda?

☀️Arutlege koos lapsega, millal ja kuidas talle sobiks lugeda. Kus on selleks privaatne ja mõnus paigake, kas korraga meeldiks talle lugeda pool tundi – ja nii iga päev – või eelistab ta kaduda raamatusse hoopis pooleks pühapäevaks? Pea meeles, et kui puudub regulaarne lugemisharjumus, võib alguses olla tegemist üksjagu suurt pingutust nõudva keskendumisülesandega.

☀️ Raamatulugemine võiks olla magamaminekurituaali osa. Laps võib näiteks ise voodis pool tundi lugeda või võib vanem talle ette lugeda. Ka väike arutelu loetu üle võib sinna juurde käia, seda muidu eeldusel, et enne und väga emotsionaalseks ei minda.

☀️ Luba lapsel lõike või lehekülgi vahele jätta ning ka raamatut pooleli jätta. Jah, see võib olla häiriv, aga sundusega lugemist armsaks ei tee. Küll aga võiks laps sulle põhjendada, miks ta seda teeb ja kas mingit teist tüüpi raamat võiks talle rohkem sobida.

☀️ Ükskõik, kui väga sa ei taha, et su laps armastaks neid samu raamatuid, mida sinagi – peale käia oma valikutega ei tohi. Lugemisharjumus ja -rõõm tekib ennekõike siis, kui ta saab ise valida, mida lugeda.

☀️ Teismelistele võib välja pakkuda võimaluse lugeda läbi raamat, mille ainetel on kohe-kohe kinodesse või voogedastusse jõudmas eeldatavasti põnev film tema lemmiknäitlejaga. Saate peale ühist kinokülastust võrrelda raamatut ja filmi, saate arutleda, kuidas tema oleks filmis mõnda asja teistmoodi käsitlenud.

☀️ Raamatukogu lugejakaardi saab teha juba viieaastasele lapsele – raamatukokku võib aga minna ka väiksema lapsega. Ja kui lähete, siis võta sealt ikka ise ka mõni raamat kaasa ja põhjenda lapsele tema eale sobival moel oma valikut.

☀️ Julgusta last proovima erinevaid žanre ja stiile. Pole hullu, kui alguses meeldivadki vaid koomiksid või teismeline keeldub lugemast muud peale kuulsuste elulugude. Novell võib mõnele raamatupelgurist noorele sümpaatne olla aga juba ka lühiduse tõttu.

29/01/2026

Fred Jüssi sünniaastapäeval ehk molutamispäeval võime soovida üksteisele muhedalt head molutamist, aga võime ka mõelda, kuidas meie enda lood molutamisoskusega on.

Tuletame esmalt meelde, et molutamine ei ole aja raiskamine. See on hetk, kus ei pea rabelema, kuhugi jõudma ega midagi saavutama. See tähendab teadlikku tempo maha võtmist. Pikem lõunapaus lihtsalt natuke jalutades, pooleks tunnikski nutiseadmest eemale astumine ja diivanil niisama lesimine või aknast välja vaatamine...variante on palju.

Molutamine ehk teadlik mittemidagitegemine on ülioluline, sest just puhkeolekus saab aju luua uusi seoseid – seega sünnivad head ideed. Infot, mida me saame tuhandest kanalist kogu aeg, tuleb ka seedida, lasta laagerduda – ja kiirusest tuleb taastuda. Ja loomulikult on molutamine hea kaitse läbipõlemise vastu.

Hea võimalus testida oma molutamisoskust ongi aknast välja vaadates. Astu akna äärde ja jälgi möödakäijad, linde ja loomi ja autosid ja puid – ja ära analüüsi! Kuidas tundub?

Veel üks – pealtnäha ju lihtne – variant. Kui ootad bussi, rongi või taksot, siis ära võta telefoni välja. Ole niisama. Kui hakkab imelik või tekib väike ebamugavustunne, siis kuidas on seda kogeda?

Kui molutamis-trenn seljataga, siis võib aga täna mõeldagi, pere ringis või sõpradega arutada, et mismoodi ma molutamisse suhtun, mida selleks pean? Mittemidagitegemine…aga midagi ma ju teen alati, ka niisama lage vahtides? Vahel tekib küsimus, et oot, kas sihitult telefonis rullides-olles justkui molutan – ei, tegelikult kasutatakse telefoni tihtipeale nii just siis, kui omaette niisama olla tundub raske.

Mõned põhjused, miks molutamine võib tunduda “raske tööna”:

Me elame kultuuris, mis väärtustab tegutsemist, tõhusust ja saavutamist. Ikka ju küsime teistelt – ka lastelt – et „mida sa teed?”. Lapsed võivad justkui veel niisama mängida ja olla, aga täiskasvanuna tuleb paista tegus ja mõistlik.

Kui me pole produktiivsed, võime kuulda enda sisehäält meile etteheiteid tegemas - see ei sobi, see on ajaraiskamine, me jääme kellestki maha, oleme kehvemad. Argised to-do nimekirjad sisaldavad meil ju harva meeldetuletust, et ole vahepeal ka niisama, võta selleks ekstra aega.
Veel enam, paljuski tänu sotsiaalmeediale kogeme tihti, et iga hetk peab olema kasulik ja et ka puhkus peab olema aktiivne (käid seal, näed seda, vallutad tolle mäe või muuseumi) või esteetiliselt eriline.

Tänapäeva nutimaailm on treeninud meie aju saama pidevaid väikeseid dopamiinisüste (teavitused, rullimine, infovoog), aga molutamine tähendab aeglust ja rahulikkust, stiimulite vähendamist ja nende rahulikku kogemist. Kui pideva rohke stimulatsiooniga harjunud aju kogeb tegevusetust, siis võib see olla väga ebamugav, tekitada rahutust ja igavust.

Kui väline müra vaibub, muutub sisehääl valjemaks. Molutamise ajal ei ole meil midagi, mis tähelepanu enda mõtetelt jõuliselt kõrvale juhiks. Seega võivad pinnale tõusta lahendamata mured, eksistentsiaalsed küsimused või ebameeldivad emotsioonid. Vahel täidavad just elus väga raskeid asju kogenud inimesed iga vaba sekundi tegevusega just selleks, et vältida iseendaga kahekesi jäämist.
Kui meie ajul pole nö väliseid kohustusi ja stiimuleid, millega kiirelt töötada, siis võib molutades sisse lülituv eneseanalüüs, mineviku meenutamine ja tuleviku meenutamine käivitada ka muretsemise – ja see võib olla oluliselt kurnavam, kui reaalselt vajaliku ülesande täitmine.

Kui me aktiivselt tegutseme, siis on meil ka tunne, et kontrollime oma elu. Molutamine nõuab lahtilaskmist ja asjade aktsepteerimist sellisena vähemalt praegusel hetkel. See on oskus, mida peab harjutama samamoodi nagu uut spordiala.

23/01/2026

Eveliis Padar tuletab oma väga tänuväärses Õhtulehe arvamusloos meelde, et klassikalised pered ei ole kuskile kadunud, nad püsivad sageli päris kaua ja et enamik lapsi kasvab just sellistes.

Ometi on inimestel, kes otsustavad kauakestvat paarisuhet luua ja hoida, praegusel ajal mitmes mõttes varasemast palju keerulisem.

Jah, praktilise külje pealt võime ju öelda, et elame kõik palju mugavamat elu kui kuuulsad kuningad paari sajandi eest (kuningatel polnud kraanivett ja elektrit, mõelda vaid!), meie endi esivanematest rääkimata. Psühholoogilises plaanis on elu ja suhete korraldamine aga muutunud palju keerulisemaks – tuleb teha palju rohkem valikuid ise, ühiskonna poolt ette kirjutatut on oluliselt vähem.

Varem oli paarisuhet otsesõnu vaja ellujäämiseks. Pere oli majandusüksus ja abiellumine oli enamasti eluteele sisse kirjutatud otsus. Leiti enamvähem kena neiu või noormees oma või naaberkülast, enda kursuselt või töökohast. Praegu ei ole püsisuhet nii hädapärast justkui vaja, ja seega mõeldakse rohkem. Mõtlemine ei tee elu alati lihtsamaks, sest keeruline on juba otsustamine, et kas tahta püsisuhet või mitte, millal sellele mõelda ja kuidas see muu eluga sobitada.

Püsisuhte hoidmise teeb parajaks väljakutseks see, et meil tundub olevat partneri osas väga palju valikuid – inimesed reisivad-liiguvad rohkem nagunii, aga terve maailma mehed või naised näikse olevat paari kliki kaugusel. Seega võib peas kogu aeg vaikselt tiksuda küsimus, et aga äkki keegi teine sobiks ikka ka ja sobiks veel praegusest kaaslasest palju paremini. Kui suhtes on raskused, siis hüppabki pähe mõte, et kindlasti on maailmas kuskil keegi, kellega ei teki selliseid probleeme. Kui kogu aeg ollakse aga nö ühe jalaga uksest väljas, siis suhtele ka pühendutakse paratamatult suhtele vähem. Ja kuna suhte purunemise „hind“ on madalam – rahaliselt saadakse hakkama, ühiskond lahutanut ebanormaalseks ei pea – siis tundubki lihtsam lahku minna, kui õnnetunnet enam pole.

Meie ootused paarisuhtele on oluliselt suuremad kui varasematel aegadel. Varem oli fookus turvalisusel, ühistel lastel ja majanduslikul ellujäämisel. Nüüd igatseme, et partner võiks olla kõike – armsam ja rahaliselt vajadusel toeks, parim sõber-hingesugulane ja hea lapsevanem. Kõigest võiks saada partneriga rääkida, ta võiks muidugi olla hooliv - aga vajadusel asjalik ja kodus oskaja! Kui mõnes rollis ei tundu kallim just ideaalne, siis võibki tunduda suhe ebaõnnestumisena. Nagu sellest veel vähe, vaatavad meile sotsiaalmeedias vastu teiste inimeste imelised pildid ja lood romantilistest päikeseloojangutest ja puhkusereisidest. Mõistusega teame kõik, et ega nende tuttavate elu kogu aeg nii roosiline ole, aga klantspildid mõjutavad meid siiski ja kipuvad sageli tekitama rahulolematust oma suhtega.

Kiirete lahenduste ja kõige optimeerimise ajastul ootame, et kõike peab saama kiiresti. Ja kui miski on katki, siis oleme harjunud seda välja vahetama. Üks lahendus, kaks mõtet, kolm klikki ja asi saab korda – aga püsisuhte loomine ja hoidmine ei ole kiire, seda pole ka laste kasvatamine. Seega tuleb end paarisuhtes justkui teisele lainele sättida, et pidada läbirääkimisi, märgata kallimat, olla kannatlik, untsu läinud suhteolukordi klaarida.

Eneseteostuse, isikliku vabaduse ja oma tee leidmise rõhutamine võib minna teinekord vastuollu püsisuhtes hädavajaliku omadusega leida kompromisse, ennast mingitel hetkedel tagaplaanile seada ja meeskonnana tegutseda. Kuidas kombineerida kokku enda vajaduste sõnastamine – mis on suhtes hädavajalik! – ja sinna kõrvale samuti hädavajalik teise vajadustega arvestamine ning nende kokku klapitamine, see on sageli parajaks väljakutseks.

19/01/2026

Mis teeb ühe filmi sedavõrd populaarseks, et sellest tehakse eri riikide jaoks erinevaid versioone ja lisaks veel teatritükkegi? Ilmselt peab see olema lugu, mis puudutab inimesi päris universaalselt – ja teema, mis on keeruline, mitmepalgeline, must-valgeta, erinevaid uskumusi ja hoiakuid puudutav....

Olen näinud „Täiuslike võõraste“ filmi algversiooni ja Draamateatri lavastust – kavalehele telliti ka teemaga seonduv mõtisklus. Eesti filmiversiooni vaatamine seisab veel ees.

Aga olgu milline versioon tahes, peale filmi vaatamist või teatriskäiku võiks proovida küsida endalt järgmisi küsimusi, et oma elule ja suhetele otsa vaadata:

☀️ Mida tähendab sinu jaoks valetamine – kas see, kui otsesõnu ütled sõbrale või kallimale, et „ei, asjad ei ole nii“ või kui lihtsalt ei räägi mingitest asjadest, sest teine ei küsi või ei tundu oluline? Kas sinu vaade sõltub sellest, kas oled ise infot varjav inimene või see, kelle eest varjatakse?

☀️Milliseid saladusi ei peaks olema? Kallimate vahel? Aga sõpradega?

☀️ Mida arvad, kas täielik ausus on paarisuhte alustala või oht? Kas on olemas valed, millega kaitstakse lähedasi või mürgitab iga saladus suhet igal juhul?

☀️Kui palju sa tegelikult oma partnerit, pereliikmeid või sõpru tunned? Millist infot nende kohta tahaksid teada, aga ei oska küsida? Kas ja kelle puhul on okei, et nad näitavadki sulle endast vaid ühte külge?

☀️ Mida arvad, kas privaatsus tähendab automaatselt, et on midagi kahtlast varjata? Kus läheb sinu jaoks piir loomuliku oma ruumi ja ebameeldiva salatsemise vahel? Kas mõte, et me kõik kanname maski, tundub hirmus või normaalne?

☀️ Kas sa oleksin valmis oma sõbra saladust hoidma isegi siis, kui see tekitab eetilisi küsimusi? Kus lähevad sinu lojaalsuse piirid?

☀️ Mida arvaksid sinust inimesed, eelkõige lähedased, kui neil oleks ligipääs sinu netivestlustele, kirjakastile, veebilehtedele? Kui nad teaks, millise info vastu veebis huvi tunned?

☀️ Kui mõtled oma paarisuhtele, siis kas teil on omavahelised kokkulepped selle kohta, millal ja kuidas nutitelefoni kasutate, kellega suhtlete ja millal? Kui kerge või raske on sellistest teemadest kallimaga rääkida?

☀️ Kas sa julgeksid mängida samasugust mängu nagu selle loo tegelased? Kellega? Millise info ilmsikstulekut kõige enam kardaksid? Aga mida tahaksid sõprade või kallima kohta teada saada?

☀️ Kas julgeksid neid küsimusi arutada koos kallimaga?

16/01/2026

Igasugustest pahadest harjumustest vabanemise üks elemente on see, et tuleb teha tegevus või aine võimalikult kehvasti kättesaadavaks ja selle harrastamine n-ö kulukaks – sellega kaasnevad suured negatiivsed tagajärjed. Alkoholi ei saa osta poest öösel, olgu, aga kas meil on võimalik juua 24/7, igal pool ja samal ajal olla väärikas ühiskonna kodanik, keegi ei vaata viltu? Ja ei pruugi meie probleemkäitumisest teadagi, et üldse saaks viltu vaadata?

Bussis ja rongis, koolivahetunnis ja töökoosolekul, spordisaalis puhkepausi ajal ja kallimat voodisse oodates – nutitelefon on käes kõigil ja ise tead, mis teed. Kui sõltuvusttekitavat tegevust ei pea varjama ega häbenema (nagu liiase alkoholitarbimisega kimpus inimene üritab peita pudeleid), siis puudub ka väline surve käitumist muuta.

Kui muude sõltuvuste puhul motiveerib inimest sageli abi otsima see, et ta saab aru, kui palju ta peab kogu aeg valetama, siis seda vajadust sotsiaalmeediale mõeldes väga ei ole. Veelgi enam, sageli on sotsiaalmeediakasutus tehtud lausa kohustuslikuks – töökoht eeldab, et kasutad ühte või teist keskkonda, ülemus, sõbrad ja sugulased ei taha aru saada, miks sa nende mõtteavaldusi või pilte ei „laigi“ või edasi ei jaga, somes toimuvaga kursis olemisest rääkimata.

Võrreldes muude sõltuvustega on sotsiaalmeediast loobuda raske ka just põhjusel, et see võib tekitada inimeses tunde, et ta teeb sotsiaalse enesetapu või vähemalt otsustab end isoleerida kogu oma „karjast“. Jah, iga uus postitus, reaktsioon või video – eriti aga signaal, et midagi on just tehtud, keegi on reageerinud või tahab midagi teada anda, põnev on kohe-kohe ootamas – annab dopamiinilaksu, aga karjakuuluvuse tunne võib olla veelgi tugevam.

Kogu nutivärgi juures on ka see tõsi, et seal leidubki palju kasulikku – kõigis nutiseadmetes saab teha mõistlikke asju. Saab tarbida infot ja harrastada suhtlemist mõistlikul määral, saab targemaks ja toredamaks inimeseks. Meil kõigil on seega justkui vabandus, et aga minuga pole asjad pahasti, ma olen teadlik ja tark tarbija.

Samas teame me kõik, et probleemkäitumiste puhul on inimene päris kaua eitamisfaasis ja tõde tunnistakse sageli alles siis, kui ümbritsevad hädakisa teevad. Jah, vahel öeldakse ju sedagi, et punane vein aitab mõnda tõbe eemal hoida või mõni narkootiline aine on peaaegu nagu psühhoteraapia – aga enamasti selgub, et asi on ikka viinamarjades ja et kes tahab mõnest salapärasest ainest ravikogust saada, peab seda tarbima samuti arsti range pilgu all.

Muudest mõnuainetest ja sõltuvusttekitavatest tegevustest eristab sotsiaalmeediakasutust ka see, et negatiivsed mõjud ilmnevad alles pika aja jooksul. Alguses ongi tore niisama maailmaga ja inimestega suhelda, kursis olla. See, et päristutvused muutuvad pealiskaudseks või kaovad, muidki tegevusi tehes libiseb mõte ja tähelepanu ikka lemmik-platvormidele, ilma nagu olla ei saagi või hoopis võtab näivusele panustamine nii palju jaksu, et päriseluks seda ei jagugi – see tuleb hiljem.

Paariteraapias tuleb päris sageli ette olukord, kus ühte poolt on juba jupp aega häirinud, et teine veedab liiga palju aega sotsiaalmeedias, aga kuna kõik teevad nii, siis on püütud mitte välja teha – kuni ühel hetkel saab küllalt, sest näib, et kallim eelistabki kõiki muid inimesi ja nendega suhtlemist, neile mulje jätmist.

Ükski teine sõltuvusttekitav „aine“ pole lähedaseltki sel moel personaliseeritud kui sotsiaalmeedia. Seal taga on tehisintellekt ja käitumisteadlaste tarkus, nii et juba aastaid tunneb meie sotsiaalmeediaplatvorm meid paremini kui meie lähikondsed, ja lisaks kohaneb ta meie emotsionaalse seisundi ja hetkehuvidega. Ikka selleks, et sööta meile ette sisu, mis hoiab just meid kõige kindlamalt konksu otsas. Võitlus on üüratult ebavõrdne – ühe inimese tahtejõud maailma võimsaimate hiigelkasumist motiveeritud suurkorporatsioonide vastu.

Psühholoog Kätlin Konstabel

25/02/2026

19/02/2026

18/02/2026

18/02/2026

16/02/2026

03/02/2026

30/01/2026

29/01/2026

23/01/2026

19/01/2026

16/01/2026

Address

Website

Alerts

Contact The Practice

Shortcuts

Share

Category