23/09/2022
ARMASTUS ON IMELINE!
Täna tahan Sinuga jagada midagi armastusest.
Esmalt soovin Sinult midagi küsida.
Kuidas Sa käitud, kui keegi räägib Sinust midagi head või teeb Sulle komplimendi?
Kas oled märganud, kas püüad teemat kõrvale viia või pöörad selle naljaks? Või hoopis julged vaadata sügavalt silma ja tunda tänu?
Minul endal on olnud raske kuulata, kui keegi mind südamest tänab või räägib midagi ilusat või teeb hoopis komplimendi. Vahel on mul tunne, et sel hetkel seisatab minu sees miski, mis püüab luua ruumi, et leida tee sellest olukorrast välja. Ja sellepärast on mul tekkinud kas kohmetu paus või ma olen pööranud jutu naljaks. Ja hiljuti taipasin, et raske on võtta armastust vastu. Ja see tekitas küsimust. Miks?
See pani mind enda sisse rohkem vaatama. Mõtisklema. Tunnetama, mis minu sees toimub. Kui tehakse kompliment siis selle tõrksuse taga võib peituda hirm, et head sõnad tekitavad kelleski teises kadedust ja võib-olla ka vimma.
Teisalt on tunne, et heade sõnade ütlejal on lihtsalt hea tuju ning kompliment on vaid ajutine emotsioon, mis tuleb ütleja seest.
Ja osalt on ka see, et tekib kahtlus: kas komplimendil on mingi tagamõte? Kustkohast see kõik pärineb?
Ilmselt tajusime me seda tunnetuse tasandil juba lapsena, et komplimendid olid tihti manipulatsioonivorm. Kui me hästi käitusime, siis täitsime normi ja kiideti, sest sellega loodeti kinnistada tulevast normide vastamist.
Kuid nüüd sajab armastust justkui põhjuseta sisse, siis sellega kaasneb ka kahtlus: kas ma olen ikka seda väärt? See ongi kogu baas - me pole armastust tegelikult väärt.
Miks?
Sest meid õpetati ilusaid sõnu saama selle peale, kui me käitusime nii, nagu oodati, mitte siis, kui me olime ISE. Laulsime, möllasime, unistasime, unelesime, jonnisime jne. Meie ISE oli paha, meie teesklused, püüdlikkus aga head.
AGA TEGELIKKUSES on see, et me OLEME VÄÄRT armastust!
Kui naljakas, kuidas midagi ilusat suudab meis vallandada terve jada minevikuprogramme ... Ja igas neis on mingi osake tõtt. Ka selles, et tegelikult kompliment tuleb teise inimese tajust ja hetkeemotsioonist .. ja ütleja tagamõte on samuti soov olla armastatud. Kõik inimesed unistavad või soovivad OLLA ARMASTATUD!
Kui palju peitub ühe komplimendi taga! Ja ma ise tunnen, et meie, inimesed, võiksime seda rohkem teha, et kustutada ära vanad programmid ... Ja kui need on kord ümber kirjutatud, siis võime istuda kalli inimese kõrval ja piisab ainult silmavaatest, et aru saada, et me oleme armastatud ja armastame.
Lõpuks jääb järele vaikus - hoolimata sellestki, kui keegi kõneleb.
Pole puiklemist. Pole hirme. Pole ootust.
Ja Sa lihtsalt tead, et asjad on..
Lihtsalt on - oma täiuses, mis algab vaikusest ...