
22/11/2024
Enamuse ajast ollakse hõivatud väsimusega, ületundidega, stressiga, enda kurbade lugudega või ohvrirollis istumisega, et tihti me ei näe enda ümber inimesi. Ka minul on elus seda ette juhtunud, et olen nii hõivatud enda asjadega, et ma ei näe enda ümber inimesi.
Enda suurimaks hirmuks olen pidanud seda, et ma kardan oma südant avada teistele inimestele. See hirm on pannud mind küsima, et kas see tunne ja mõte vastab tegelikkusele? Üpriski tihti olen märganud, et hirmul baseeruvad otsused annavad just selle tulemuse, mida kartnud olen. Aga hiljuti ma jäin mõtlema väga sügaval tasandil sellele, et ükskõik mis kellegi elus toimub, aga me ei räägi teistele, mida mõtleme või kardame. Muidugi on ka erandeid .. Aga paljud ei räägi.
Kutsun Sind märkama iseennast ja vaatama iseenda sisse. Ja mul on Sulle paar küsimust, millele saad Sa ise vastata iseenda sees.
Kui palju Sina üldse räägid inimestega, et mis Sinu sees päriselt toimub?
Kui vähe Sa räägid inimestega, keda armastad ja sellest mis Sinu sees päriselt toimub?
Kui paljudele Sina üldse endast räägid? Oma mõtetest, tunnetest?
Võib-olla tunned, et Sind ei kuulata, mõisteta või üldse arvustatakse?
Kas oled seda üldse tundnud ja kui tihti (kui oled muidugi tundud)?
Võib-olla oled kuulnud ütlust, et “mida sa hädaldad kogu aeg”?
Ja mõte, mis ma tahan öelda Sulle, et Sa ei saa kunagi teada, kui Sa ei ole proovinud, nagu päriselt proovinud avada oma sisemaailma kõikides olulistes suhetes ja uurida järgi, kas sinu hirmul on tõepõhi all?