30/09/2025
Igaühte ei kuula kõik. See, kes räägib, selle sõnal peab olema kaal. Täiskasvanud kuulavad ka seda, keda nad teavad ja tunnevad. Arvavad, et ta räägib ausalt ja tunneb asja. Pole mõtet kuulata ju muidu. Miks laps peaks kuulama? Eriti veel, kui see, kes räägib on tige, õel, jõhker, hoolimatu, plärtsub. Ise käitub nii, teistelt nõuab naa.
Eeskujul on nii suur tähendus, et seda üle tähtsustada võimalik ei ole. Sõnadel on vähem jõudu kui eeskujul. Eriti hull on, kui räägitakse üht, tehakse teist ja mõteldakse hoopis kolmandat moodi. Laps märkab seda hetkega. Lapsevanem, õpetaja, vanavanem peaksid ideaalis olema eeskujud, mitte tagakujud.
Eeskuju sarnane sooviks olla, tagakuju sarnane üldse mitte.
Eeskuju võib olla nii reaalne inimene kui ka välja mõeldud tegelane näiteks filmist, raamatust, muinasjutust, ajakirjast.
Koolis peaks käima kogu perekond, mitte vaid laps. Ja kui kodus on sootuks teistsugune käitumine, arusaamine ja suhtumine kui koolis, siis kaastunne sellele lapsele. Siis on asjad väga pahasti.
Lapsevanemad ei tohiks mingil juhul olla rumalamad kui laps. Need arusaamad, mida kool vahendab, peavad olema kooskõlas perekonna ootustega. Sealhulgas vanavanemate ootustega.
Vikerraadio saates “Käbi ei kuku” intervjueeritakse kuulsaid vanemaid ja lapsi. Üks küsimus on alati ka lapsepõlvest meelde jäänud tähtsatest isikutest. Väga harva on keegi muu, aga põhiliselt vanaema. Vanaisa mõnikord ka. Pärast seda tulevad teised. On suur õnn, kui on selline vanaema, kelle seeliku tagant ei saa kätte mitte keegi. Ja kes andestab ja lohutab.
Seda last pole olnud, kes ei teeks vallatust. Arukas laps teeb vallatust kogu aeg. Suuremat rõõmu vanavanemale pole, kui lapselaps, kes iga kolme minuti tagant mõtleb välja midagi uut, mida uneski poleks osanud näha.
Väga tähtsaks vanavanemliku eeskuju vahendiks on tunnustus. Imestamine, kui targasti laps käitub. Omavahel suhelda saavad vaid subjektid – kes mõlemad teineteist austavad, usaldavad ja teise tundeid oluliseks peavad.
Kui keegi arvab end olevat eeskuju, aga tegelikkuses kohtleb teisi manipuleerimise objekti, käskude-keeldude tõmmata-lükata, tujude maandamise märklauana, siis loob ta eeldusi sotsiaalse invaliidi tekkimiseks. Kes ise kunagi subjektiks tõustes omakorda teistega manipuleerima võib asuda. Normaalne lapsevanem ja vanavanem ise sellist manipuleerimist lapsele ei tee. Ja ei lase seda lapsele osaks saada ka kuskil mujal.
https://vooglaid.org/toode/vanaisa-uued-lood/
