19/08/2025
Viimase uudiskirja väljalõige 💌:
Miks ma nii suur loomise ja loovuse fänn olen, ja miks mulle nii väga hing ja hääl ja heli meeldivad - need kõik on omavahel intiimselt seotud ja ilmnevad samast kohast, Allikast.
Ehk et ükskõik millisega sa tegeled - loomise ja loovusega, heli või häälega, siis saad kontakti oma hingega ja Allikaga. Sa tood midagi unikaalset siia maailma - osaled selles protsessis kus vaim ja mateeria kohtuvad, kus hing kehastub ja inspiratsioon tantsib elu ja mateeria lõuendil.
Selles protsessis võib olla erinev ulatus tahet ja “juhtimist”. Näiteks kunst ja teadus, vaimsus ja ettevõtlus on minu jaoks kõik sarnased loovprotsessid - kõik püüavad ja kanaldavad mingit inspiratsiooni, kuid erinevus on (eelkõige väljundis ja lõuendil) “tegemise” ja protsessi juhtimise ulatusel. Ehk et tegemise/olemise skaalal. See tuli teemana nii hästi välja eelmises meeste väeringis - on peen, kuid oluline erinevus flow’l ja “sõidul”. Ühel juhul sa koged ja muutud mingiks protsessiks - objekti ja subjekti piir hägustub või kaob üldse. No nagu surfamisel näiteks muutud laineks. Teisel juhul sa koged ja samal ajal lood seda kogemust ise, näiteks lased liugu aga liumäe ehitad ise (hea allegooria elule ja ettevõtlusele).
Ja see skaala ongi erinevus kunsti, vaimsuse ja ettevõtluse vahel. Kunstis sa kanaldad: sul on lõuend kuhu sa miskit püüad aga see tükk, teos, vaimusünnitis ei ole (ideaalis) päris sinu loodud - sina oled instrument. Vaimsuses jällegi tegevus sisuliselt puudub, see on puhas olemine ja selle “olemise” astme ja kvaliteedi muutmine - sa kanaldad aga lõuend ise puudub, parimal juhul oled sina ise see lõuend. Teaduses on sinu probleem, küsimus või võrrand “lõuendiks”. Ettevõtluses samamoodi see probleem, valukoht, nišš või toode ja läbi nende ühiskond. Aga tegevuse aste on siin oluliselt suurem kui olemise - ehk sa ikkagi püüad mingit flow’d ja kanaldad mingit lahendust vastavalt nendele piirangutele ja promptidele ja oma keskkonnale (turule), mis sa siis oma ajju sisendanud oled aga see protsess ise on palju rohkem juhitud ja mingile tegevusele suunatud.
Ehk see kõik on mingi sünnitamine. Küsimus on lihtsalt selles kui palju “sina” selles protsessis osaled. Kas sa kanaldad, voolad, või sõidad. Ja kui palju mateeria sellega pihta saab. Mõju on ju kõigil - kunstil läbi sinu ja sinu tüki. Vaimsusel läbi sinu ja sinu “välja” kui sa transformeerud või arendad mingeid kvaliteete endas. Ettevõtluses ja teaduses ilmselgelt läbi sinu lahenduse/läbimurde/toote või teenuse.
Suures pildis ma arvan, et me otsimegi esiteks seda seisundit - flow’d ja “sõitu”, igaüks oma tegevuse ja valdkonna läbi, kas siis inimeste või asjadega töötades, käte või mõtte või sõnaga. Ja teiseks seda mõju ja muutust, mis annab tähendust meie elule - kuidas me maailma ja teist inimest puudutame. Kas me nihutame seda maailma paremuse poole või mitte. Ja need väljenduvad meie tunnetuses ja südames tähenduse, rahu ja rahuloluna. Ajataju muutuse ja ärevusena: parimad hetked on need kus ajataju kaob, halvimad need kus iga sekund närib meid. Ja siin on huvitav paradoks. Ühelt poolt me otsime ja ihkame rohkem kohalolu ja elusust. Teiselt poolt parimad mälestused on ju need kus me oleme niivõrd mingi tegevuse, olukorra või seltskonna sees et me kaotame või unustame “ennast” täielikult.
Ärevuse ja depressiooni koha pealt muide - mida rohkem seda “ennast” meie mõtetes ja tähelepanu all on seda õnnetumad on inimesed - psühholoogia teadustöö leidudest. Ehk isolatsioon on üks ebatervislikumaid asju meile psühhosomaatiliselt (life expecetancy kukub mingi poole võrra). Kogukonna, partneri ja sõprade olulisusest…
Loome teemaga jätkates - siin on üks mu visioone ja taipamisi: Kunstnikud on vaimupüüdjad. Või mustrimärkajad, nagu ka ettevõtjad ja teadlased. Mingi kestev nähtus, mis neid haarab ja painama jääb. Miski millele ei saa sõrme peale. Aga siis läbi nende lõuendi ja instrumendi (keha ja teadvuse) nad püüavad selle kinni, replikeerivad mingi nähtuse. Ja siin tuleb veel teine megahuvitav teema esile - kehastamine ja samastumine. Shamanic sensibility. Ehk läbi mingi asja kallal obsessimise me loome teatud flow seisundi, teadvuse muudetud seisundi, kus me pärast mingi nähtuse või probleemi või kogemuse kaardistamist me oma meeles, kujutluses või olemises suudame samastuda sellega ja läbi samastumise/empaatia saame mingi mõistmise, lahenduse või läbimurde. Nii suhtlevad šamaanid taimedega ja leiavad ravi haigustele või nende põhjustajad. Ehk iga loovprotsess on oma “enda” kaotamine või asendamine mingi “teisega”. Sõge ju ?
Ja teine mõte, mis mulle meeldib seoses maagia ja võlurlusega - loovtükid on loitsud (spell). Olgu see siis maal, meloodia või mingi loeng - nad kutsuvad esile mingi muutuse. Kas meeleolus, mõtlemises või käitumises. Teaduse või ettevõtluse puhul siis juba täitsa füüsilises maailmas. Vaimsuse ja kunsti puhul meis endis. Siin võiks veel minna energeetikasse, mis on OG instrument. Mida saab ükskõik millises valdkonnas ja lõuendil rakendada. Aga jätan selle juba järgmiseks korraks.
