13/05/2026
Suhte sõltuvus ei alga suhtest.
See algab palju varem, seal, kus meis kujuneb arusaam, mida tähendab olla hoitud, märgatud ja valitud.
Kui need kogemused ei ole olnud stabiilsed, kui armastus on olnud vahelduv, tingimuslik või segunenud valuga, siis õpib meie sisemus midagi väga vaikset, aga määravat.
Et armastus ei tule niisama.
Et selle nimel peab pingutama.
Et nähtav olemiseks tuleb ennast kuidagi esile tuua.
Et kui sa ei tee midagi, siis sind ei märgata.
Ja see teadmine ei jää mõtte tasandile.
See läheb kehasse.
Hiljem, kui me kohtume kellegagi, kes meid puudutab, ei aktiveeru ainult tunne tema vastu.
Aktiveerub terve sisemine süsteem, mis hakkab otsima ühendust, kinnitust, kohalolu.
Ja kui see ühendus katkeb või muutub ebakindlaks, ei teki ainult igatsus.
Tekib rahutus.
Selline, mida on raske lihtsalt kõrvalt vaadata.
Mõtted hakkavad liikuma.
Keha muutub ärevaks.
Tekib tunne, et midagi tuleb teha.
Kirjutada.
Meelde tuletada.
Ennast nähtavaks teha.
Sest kuskil sügaval on tunne, et kui ma praegu ei liigu, siis ma kaon ära.
See on suhte sõltuvuse koht.
Mitte selles, et keegi teine on liiga oluline.
Vaid selles, et me oleme õppinud, et ilma teiseta ei püsi me iseendas koos.
Ja see ei ole nõrkus.
See on kogemus.
Aga mingil hetkel jõuame me kohta, kus hakkame seda nägema.
Mitte ainult seda, mida me teeme.
Vaid seda, mis meid seda tegema paneb.
Ja see on pöördepunkt.
Sest siis tekib esimest korda võimalus mitte minna automaatselt selle liikumisega kaasa.
Mitte kirjutada kohe.
Mitte otsida kinnitust väljast.
Vaid jääda sellesse hetke.
Tunda seda rahutust.
Seda tühjust.
Seda tunnet, et keegi ei hoia.
Ja jääda sinna iseendaga.
Alguses ei ole see mugav.
See võib tunduda isegi tugevam kui varem.
Aga iga kord, kui sa ei jookse sellest tundest välja, vaid jääd kohale, juhtub midagi, mida ei saa väljastpoolt anda.
Sinu sees hakkab tekkima uus kogemus.
Et ma ei kao ära.
Et ma jään alles ka siis, kui keegi teine ei ole kohal.
Et ma saan olla iseenda jaoks see, mida ma olen otsinud.
Ja sellest kohast muutub ka suhe.
Sa ei vali enam selle järgi, kes su tühjust leevendab.
Sa valid selle järgi, kus on rahu.
Sa ei hoia kinni hirmust kaotada.
Sa liigud koos siis, kui see on päriselt vastastikune.
Sest armastus ei küsi, et sa ennast tõestaksid.
Armastus ei vaja, et sa ennast pidevalt nähtavaks teeksid.
Armastus näeb sind ka siis, kui sa lihtsalt oled.
Ja kui sa jõuad sellesse kohta iseendas, siis ei kao sinu igatsus armastuse järele.
Aga see muutub.
See ei ole enam vajadus, mis sind juhib.
See on avatus, milles sa saad kedagi vastu võtta.
Ilma et sa peaksid ennast selle nimel kaotama.
Syrenia💜