15/04/2026
Ärkamisest räägitakse sageli kui millestki, mis justkui “juhtub” ja siis jääb.
Nagu mingi uks avaneb ja sa oledki teisel pool.
Rahus. Selguses. Ühenduses.
Aga minu kogemus ütleb midagi muud.
Teadvuse avardumine ei ole püsiv seisund.
See ei ole koht, kuhu jõuad ja kuhu jääd.
See on liikumine.
On hetked, kus kõik on nii selge, et sa ei pea enam midagi otsima.
Kus vaikus sinu sees on nii loomulik, et see ei vaja selgitust.
Kus sa lihtsalt oled ja sellest piisab.
Ja siis… see muutub.
Tuleb seisund, kus sa ei taha enam midagi analüüsida.
Ei taha enam otsida tähendusi.
Ei taha rääkida energiast, teadvusest ega “ärkamisest”.
Ausalt öeldes… ei taha olla isegi vaimne.
Ja see võib olla väga kummaline koht.
Sest korraks tekib tunne, et kas midagi on kadunud?
Kas ma olen tagasi kukkunud.
Aga tegelikult ei ole.
See on teine kiht.
Keha väsib. Närvisüsteem vajab puhkust.
Elu liigub ja toob kaasa asju, mida ei saa ainult “teadvusega lahendada”.
Ja siis sa lihtsalt oled seal.
Võib-olla väsinud.
Võib-olla tühi.
Võib-olla täiesti eemal sellest, mis enne tundus nii loomulik.
Ja tead mis.
See on ka osa ärkamisest.
Mitte see ilus osa, millest räägitakse.
Aga väga päris osa.
Sest siin ei õpi sa enam “olema teadlik”.
Siin õpid sa lubama ka seda, kui sa ei taha olla teadlik.
Siin kaob vajadus olla midagi.
Ja võib-olla just siin hakkab tekkima midagi veel sügavamat.
Mitte kogemus.
Vaid vaikus, mis ei küsi, kas sa oled “õiges seisundis”?
Kui sa oled selles kohas, siis sinuga ei ole midagi valesti.
Sa ei ole kaotanud.
Sa ei ole tagasi läinud.
Sa lihtsalt liigud.
Ja vahel tähendab liikumine seda, et sa ei taha enam üldse liikuda.
Ja see on ka lubatud.
Syrenia💜
