Psühholoog Anne-Liis Olt

27/02/2026

Enamik meist on kasvanud traditsioonilises kasvatusstiilis. Ja see oli üles ehitatud KONTROLLI ümber. Kasvatamiseks ja eksimuste korral ümbersuunamiseks:

- Privileegid (hüved) eemaldati.
- (reguleerivast) Kontaktist jäeti ilma.
- Tugevdati tagajärgi.
- Kiiresti võeti jõupositsioon (“sest mina ütlen nii!”).

Need mustrid on kujundanud seda, kuidas meie ise kasvatame.

Seega, kui laps on reguleerimata, tõrjub sind või tema käitumine ja/või emotsioonid eskaleeruvad kiiresti, on loomulik vaikimisi lähtuda sellest, mis on sulle tuttav.

Ja pöörduda traditsiooniliste kasvatusstrateegiate poole.

! Kontroll tundub tõhus.
! Tagajärjed tunduvad olevat jõulised vahendid.

Ja surve all tunduvad jõulised vahendid turvalisemad kui kontakt.

Mõistmine, et käitumine kommunikeerib meile mingit põhjust, on üks asi. Selle silmas pidamine, kui laps sulle näkku karjub, on hoopis midagi muud.

Reguleerituna püsimine, kui laps endast välja läheb, on kõige alus. Kuid selle hoidmine hetkel, kui sa tunned end rünnatuna, kurnatuna või tüdinuna, on oskus, mis nõuab harjutamist.

Tõeline töö traumakogemusega lastega ulatub kaugelt üle koolituste piiride, kus strateegiaid ja tööriistu õpetatakse.

Tegelik töö seisneb võimekuse loomises neile ligi pääseda, kui sinu enda närvisüsteem on rünnaku all ja aktiveeritud.

Mis võib aidata:
• Käitumise läbitegemine (korduvalt) rahulikes tingimustes
• Reguleerumise harjutamine enne, kui seda vaja läheb
• Pausi tegemise (emotsionaalsuse peatamise) võime tugevdamine
• Tolerantsuse suurendamine lapse tugevate emotsioonide suhtes
• Kellegi olemasolu sinu kõrval, kes aitab märgata hetke, mil vana muster hakkab sisse hiilima

Töö traumakogemusega lapsega eeldab sul püsivalt rahulikuks jäämist, samal ajal kui kõik su sees tahab olukorra kiiresti lõpetada.

Ja kui sa suudad seda järjepidevalt teha:
✨ Hakkab laps usaldama, et rasked hetked ei tähenda eemale lükkamist.
✨ Et vigade tegemine ei ole võrdne kontakti katkestamisega.
✨ Et tugevad tunded ei tähenda, et suhe on ohus.

Siin toimubki tervenemine.
Mitte teoorias.
Olukorra kõige pingelisemas hetkes.

PS: Teadmine, mida teha, ja võime seda surve all päriselt teha on kaks eri asja. Kui oled väsinud sama mustri kordumisest keerulistel hetkedel, pöördu meie TBRI praktikute poole. Vaatame, kus salvestunud muster käivitub ja mida on vaja muuta.

19/02/2026

Traumateadlik lähenemine ei ole midagi, mida sa saavutad. Läbid koolituse ja kogemus on - naksti – käes!
See on midagi, mida peab harjutama – reaalajas, päris inimestega.

Oskused kujunevad ja tugevnevad väikestes, mitteglamuursetes hetkedes: kuidas sa reageerid pingelistele olukordadele, kuidas sa peatad ennast enne reageerimist, kuidas sa aitad teisi tasakaalustada, kui emotsioonid on laes.

Proovi järjekindlalt harjutada traumateadliku lähenemise praktikaid, mis pideval õppimisel saavad sinu eluliseks kogemuseks:

✔ Reageeri tasakaalukalt, mitte kiirustades
✔ Otsi käitumise taga olevaid põhjuseid või mustreid
✔ Toeta regulatsiooni enne, kui eeldad muutusi
✔ Kujunda ruumid ja keskkond nii, et inimene tunnetab seda etteaimatavalt, lugupidavalt ja turvaliselt
✔ Püsi huvitatud olukorra suhtes – eriti kui see tundub keeruline

Need ei ole abstraktsed mõisted. Need on igapäevased valikud, mis tugevdavad kontakti ja usaldust kodus, klassis ja mujal kogukondades.

Sa ei pea kõike teadma ja kontrollima, et midagi muuta.
Muutus toimub järjepidevuse, refleksiooni ja hooliva lähenemise kaudu.

Sest traumateadliku lähenemise ja oskuste arendamine ei toimu paberil. See toimub vestlustes, pausides ja otsustes – hetk hetke haaval.

Need teadmised ulatuvad kaugemale kui lapse kool või klass.
Traumakogemus mõjutab seda, kuidas inimesed reageerivad stressile, suhetele ja ootustele igas keskkonnas – kodus, tööl ja kogukondades.

Traumateadlik lähenemine aitab meil:
✨ Näha käitumist läbi selle põhjuste mõistmise
✨ Seada esikohale regulatsioon ja tunnetatud turvalisus
✨ Reageerida selgelt ja tasakaalukalt
✨ Luua usaldust etteaimatava ja toetava suhtluse kaudu

Kui muutub meie vaatenurk, muutuvad ka meie reaktsioonid.

24/01/2026

Meie lapsed on katki - Laps ei lähe katki iseenesest. See on hääletu karje, mis ütleb: „Ma ei tea, kas ma olen sulle oluline.“

22/01/2026

Pereteraapia on hea võimalus uurida enda põlvkondadeüleseid mustreid ja muuta praeguseid suhteid.

Me kõik kanname endas nähtamatut seljakotti. Seal on mälestused, väärtused, aga ka reaktsioonid ja käitumismustrid, mille oleme saanud kaasa oma vanematelt. Mõnikord avastame ehmatusega, et reageerime oma lapsele täpselt nii, nagu kunagi reageeriti meile – isegi kui see meile haiget tegi.
Need põlvkondadeülesed mustrid on visad, sest need on meisse sügavalt juurdunud. Kuid siin on sulle oluline teadmine: sina oled see lüli, kus see ahel võib katkeda.💙 See ei tähenda oma vanemate süüdistamist, vaid teadlikku otsust luua oma lapsele teistsugune kogemus.

21/01/2026

20/01/2026

16/01/2026

Laps vingus, peaaegu nuttis, läbinisti negatiivne, virises ja mõjutas nii kogu ülejäänud rühma (Ja ta pole ju enam väike!)

Osa minust oli pahane ega tahtnud tegelda selle olukorra mõju peatamisega minule, et toimuvaga tegeleda.
Aga ma sain aru, et tal oli keeruline ja pärast mitut kallistust ning küsimusi, mis järgneva 15 minuti jooksul aset leidsid, ütles ta lõpuks... “Ma olen lihtsalt väga näljane”.

BINGO. Tema kehal oli vajadus, mis ei olnud rahuldatud.
Väga lihtne on järele anda mõttele: No jälle... miks ta alati nii teeb?

Aga nälg on vaid üks paljudest asjadest, mis võivad põhjustada regulatsioonihäireid: selle taga võivad olla sensoorsed vajadused, valusad tunded, unepuudus või muud tegurid.

Need ei ole lihtsalt juhuslikud veidrused või halvad harjumused. See võib olla lapse närvisüsteem, mis vaikselt punase lipuga märku annab – märgid sellest, et ta toimib veel vaid kütuse auru najal, mootori pöörded on liiga kõrgel või ta on stressireaktsioonis kinni.

Aga siin on veel enamatki: kui lapsed on sellises seisundis regulaarselt, ei mõjuta see ainult nende meeleolu. See mõjutab tähelepanu keskendamist, õppimist, sotsiaalseid oskusi ja üldist enesekindlust.

Regulatsioonihäirete äratundmine keerulistes olukordades on oluline, aga väga paljud lapsed elavad KROONILISTES düsregulatsioonihäirete seisundites. Mõne jaoks ongi see tema eluviis.

See ei pea nii olema.

Sensoorsete vajaduste, ATH ja autismiga lastel on sageli varjatud tegurid, mis taustal niite tõmbavad, näiteks:
1. Säilinud primitiivsed refleksid
2. Sensoorse info töötlus, mis on programmeeritud töötama täisvõimsusel (kas sensoorse sisendi otsija või ülitundlik nende suhtes (sisendi vältija)
3. Täidesaatvad funktsioonid, mis vastutavad tähelepanu ja emotsioonide reguleerimise eest, ei ole korralikult arenenud

Ja selleks, et näha tõelist ja püsivat arengut, tuleb nende valdkondadega tegeleda – ilma, et see meid, täiskasvanuid, üle koormaks.

Kui laps või noor käitub keeruliselt, saame esimese asjana muuta iseennast ja seda, kuidas me reageerime, mis juba võib tulemust oluliselt muuta. See kehtib eriti juhul, kui laps tunneb ohtu saada tõrjutud.

Lapse käitumine on sageli suhtlus- ja toimetulekuoskuste vajaduste väljendus ning üks tugevamaid on vajadus täiskasvanu järele, kes suudab temaga siiralt kontakti luua, näha ja hinnata käitumise taga last ennast ning püüda tema vajadusi kõige asjakohasemal viisil täita.

Ja need olemegi „meie“.
Täiskasvanud – me kõik vastutame selle eest, kuidas me reageerime ja selle keskkonna eest, kus traumat ja kaotust kogenud lapsed ja noored näevad vaeva, et leida kindlat pinda jalgade alla.

15/01/2026

Kas lapsed on keerulised või on maailm nende ümber liiga kiire? Me räägime tihti “rasketest lastest” või “keerulistest etappidest”. Aga vahel tasub korraks aeg maha võtta ja küsida: millist maailma me neile peegeldame? Kui me ise oleme viimasel piiril, kiirustame ühest kohast teise ja ekraanid nõuavad meie viimsetki tähelepanu, siis laps lihtsalt reageerib sellele kaosele.

Kuidas aga murda seda ringi, et laps ei peaks peegeldama meie stressi?
1. Ekraanivabad pausid: Isegi 15 minutit ilma telefonita koos lapsega mängides vähendab mõlema stressitaset.
2. Hinga enne reageerimist: Kui tunned kärsitust tõusmas, võta kolm sügavat hingetõmmet. See annab su ajule märku, et ohtu pole.
3. Alanda ootusi: Kõik ei pea olema tehtud täna. Vali suhe lapsega, mitte puhas tuba või järgmine töömeil.

Jaga kommentaarides ühte nippi, mis aitab sul endal pärast pikka päeva maha rahuneda! 👇

15/01/2026

Šokk ja vastuseta küsimused Meie ühiskonda on raputanud lood, mis tunduvad olevat pärit õudusfilmist, mitte meie oma tagaaiast. Kuidas on võimalik, et teismelised poisid – alles lapsed – meelitavad kaaslase metsa, piinavad teda julmalt kuni surmani ning teevad sellest veel video, mida kül...

09/01/2026

Kui lapsed on suuremaks sirgunud, suhe kestnud aastakümneid ja elu paistab väljastpoolt stabiilne, siis miks tunnevad paljud naised neljakümnendates, et nad ei suuda enam samamoodi jätkata? Miks ütleb keegi näiliselt toimivast elust hoolimata: „Ma enam ei jaksa.“