Heidy Kõiv Konstellöör, Hingamistöö juhendaja, Enesearengunõustaja

21/05/2026

Lapse enesevigastamine (lõikumine) ja söömishäired.

Süsteemsest vaatest on lapse sümptom, nt. enesevigastamine, söömishäire või sõltuvus alati süsteemi karje ja laps oma käitumisega on selleks hääleks.

Laps on perekonnasüsteemi kõige tundlikum "antenn". Ta võtab alateadlikult enda kanda selle, mis süsteemis on tasakaalust väljas, allasurutud, rääkimata või teadvustamata.
Seda nimetatakse süsteemseks lõimumiseks või pimedaks armastuseks, kus lapse alateadlik sõnum oma vanemale on:
"Parem mina kui sina" või "Ma kannatan sinu eest või vaatan seda sinu eest".

Laps peres on nagu "käsn". Kui vanemate vahel on midagi korrast ära, lahendamata või allasurutud, imeb laps selle pinge endasse. Kuna laps ei oska ega suuda seda emotsionaalset laengut intellektuaalselt töödelda, hakkab see rääkima läbi tema keha ja käitumise.

Lapsed lõiguvad ennast sest füüsiline valu on sageli kergemini talutav kui talumatu hingeline valu või tühjusetunne.

See viitab ka vajadusele "end elusana tunda", aga ka allasurutud agressioonile, vihale või süütundele, mis ei kuulu tegelikult lapsele, vaid võib olla pärit kelleltki teiselt (vanematelt, eelnevatest põlvkondadest kelleltki)

Süsteemsest vaatest, on see ka sümboolselt valu välja laskmine, selleks et leevendada süsteemset pinget.

Söömishäired on peaaegu alati seotud suhetega vanematega, eriti emaga (kuna ema on meie esimene toitja ja elu andja).

Dünaamika Anoreksia puhul:
Kui ema on õnnetu ja kurb või tal on raske elu, siis laps võtab selle endasse hakates emale lojaalseks öeldes alateadlikult oma emale:
"Ema, ma järgnen sulle (õnnetusse, surma, kurbusesse)"
või siis hakkab ta mässama süsteemse kontrolli vastu.

Buliimia võib sümboliseerida soovi midagi süsteemist endasse võtta (armastust, tunnustust) ja seejärel suutmatust seda seedida (kuna see on koormatud võõra pinge või süütundega).

Laps püüab oma sümptomiga juhtida vanemate tähelepanu kõrvale millegilt muult – näiteks vanemate vaheliselt kriisilt, lahutuselt või mõnelt suguvõsa varjatud tragöödialt, (tunnustamata ja leinamata, aborditud lapsed, katkenud rasedused, vägivald, varajased surmad).
Laps hoiab vanemaid endaga "hõivatuna", et nad ei peaks vaatama oma valu.

Vanemad, kelle laps on sellises seisundis, on tavaliselt sügavas šokis, neis on süütunne, häbi ja hirm ja nad on sageli kaitseseisundis.

Neid toetades on oluline mitte süüdistada vaid suunata neid vastutuse võtmisele.

Vanematele tuleb selgitada, et nad ei ole "süüdi", vaid nad on osa süsteemist, millel on oma dünaamika. Süüdistamise asemel tuleks suunata nad süsteemse vastutuse poole, selleks, et näha ja kanda oma osa loost täiskasvanuna.

Vanemad peaksid tegelema oma lapsepõlvehaavade, paarisuhte kriiside või suguvõsa traumadega. Tihti terveneb laps siis, kui vanem võtab lõpuks ette oma isikliku teraapia ja vabastab lapse kellegi "asendaja" rollist.

Nõustamises saab aidata vanemal luua endas sisemise pildi kus ta ütleb oma vanematele või saatusele "Jah". Kui vanem võtab oma elujõu ja ressursi vastu oma vanematelt ja suguvõsalt, muutub ta lapse jaoks emotsionaalselt stabiilseks, mitte enam abivajajaks ja süsteem rahuneb.

Kuidas vanemad saavad oma last toetada?

Süsteemne seadus ütleb, et need kes tulid enne on suured on ja need kes tulid pärast on väikesed.
Hierarhia ja kohtade taastamine on tervenemise võti.

Laps tuleb vabastada asendusest.
Vanem peaks (esmalt kasvõi mõttes, hiljem võimalusel ka sõnadega) lapsele ütlema:
"Mina olen suur, sina oled väike.
See, mis toimub isa/ema vahel, kuulub meile, on meie kanda ja lahendada, meie võtame kogu vastutuse selle eest endale."
"See on minu valu, mitte sinu oma. Sa ei pea mind päästma. Mina võtan ise vastutuse vaadates seda ise. Sina oled kõigest laps."

See võtab lapse hingelt ära tohutu, nähtamatu koorma.

Vanem ei tohiks samastada last sümptomiga. Laps ei ole "lõikuja" või "anoreksik". Laps on laps, kellel on hetkel väga raske sümptom.

Tuleb vaadata otse lapse hinge ja öelda: "Ma näen sind ja ma kuulen sind. Ma näen su valu, isegi kui ma kõigest aru ei saa, ma olen su jaoks olemas."

Vanemad peavad tunnistama tõde ja lõpetama saladuste hoidmise, sest saladused on suurimad pingekohad süsteemis.

Kui peres on teemasid, millest ei räägita (varasemad abordid, kaotused, peresisesed konfliktid, sõltuvused), tajub laps seda energeetiliselt sellegipoolest.
Vanemad ei pea lapsele rääkima detaile, mis pole eakohased, kuid nad peavad tunnistama reaalsust:
"Jah, meie peres on või on olnud raske aeg, aga me tegeleme sellega ise." "Mina vanemana võtan vastutuse selle eest endale."
See maandab lapse ärevust.

Isegi kui vanemad on lahutatud või tülis, peab lapsel olema luba armastada mõlemat vanemat 100%. Kui üks vanem keelab (kasvõi alateadlikult) lapsel armastada teist vanemat, hakkab laps endas seda "keelatud" poolt hävitama ja see väljendubki sageli enesevigastamises või söömishäiretes ja oma keha mittetunnistamises.

Vanem peab andma lapsele sisemise loa:
"Sa oled pool isast ja pool emast, ja sul on õigus oma ema või isa armastada. Ma austan teda kui sinu ema/isa."

Vanem saab olla eeskuju küsides abi ja anda sellega mõista, et abi küsimine on tugevus mitte nõrkus.
Kui vanem läheb ise teraapiasse, annab ta lapsele sõnumi:
"Mina tegelen endaga, sina võid puhata."

Kui laps lõigub, nälgib või oksendab siis hüüab ta süsteemile: "Keegi peab siin lõpuks vaatama seda kohta, mis on valus!"

Suurim kingitus ja toetus, mida vanem saab oma lapsele teha, on pöörata pilk lapselt endale, vaadata otsa oma elule, oma valule ja oma suhetele, küsida ja võtta vastu abi ja öelda lapsele:
"Sina võid elada oma elu. Mina kannan oma saatust ise."
See on hetk, mil lapse sümptom kaotab oma süsteemse vajaduse ja saab hakata taanduma.

20/05/2026

Me veedame nii palju aega oma mõtetes, analüüsides, lahendusi välja mõeldes ja luues, et vahel unustame peatuda ja küsida: mida mu keha vajab?

​Täna lubasin endal lihtsalt vastu võtta. Kogesin Lomi Lomi Nui massaaži ja seda kogemust on raske isegi sõnadesse panna.
See oli nagu käte püha tants kehal, katkematu voolavus ja sügav paitus, mis lubas vaimul täielikult puhata ja kehal end lõdvestada ja vabaks lasta.

​Pärast sellist rännakut on sees vaid üks tunne – ilmatu tänutunne oma keha vastu. Meie keha teeb meie heaks nii palju. Ta salvestab kõik meie kogemused ja vajab vahel nii väga just seda: pehmust, turvalist hoidmist ja lubamist mitte midagi "teha", vaid lihtsalt "olla" ja nautida.

​Hoidke ja armastage oma kehasid, nad on meie suurimad liitlased sellel eluteel. 🤍

Minge kogema Lomi Lomi Nui massaaži, siin Soomes teeb seda Kät Lin Kätlin Liibert ja Eestis tean ja oskan soovitada Silver Laas 🤩

20/05/2026

20/05/2026

Ema alkoholisõltuvus ja emotsionaalne kättesaamatus on lapse arengule väga sügava ja mitmekihilise mõjuga. Kuna need kaks asja esinevad tavaliselt koos, loovad nad keskkonna, kus lapse esmased vajadused turvatunde ja emotsionaalse peegelduse järele jäävad täitmata ja lapsesse jäävad nähtamatud haavad.

Kui ema on alkoholi või mõne muu aine sõltuvuses ja emotsionaalselt kauge, kogeb laps kroonilist traumat, mis tuleneb hüljatusest ja ettearvamatusest.

Lapsel puudub turvatunne ja ta on pidevalt valveseisundis. Kuna ema meeleolu ja kättesaadavus muutuvad vastavalt joobele või pohmellile, ei saa laps kunagi kindel olla, mis teda ees ootab.
See hoiab lapse närvisüsteemi pidevas "võitle või põgene" stressiseisundis, mis võib hiljem väljenduda ärevushäirete, paanikahoogude või depressioonina.

Laps kogeb emotsionaalset tühjust ja süüdiatab ennast, ta õpib maailma tundma läbi ema silmade ja reaktsioonide.

Kui ema on emotsionaalselt kauge, tunneb laps, et ta ei ole nähtav ega tähtis. Kuna lapsed on egokesksed, tõlgendavad nad ema eemalolekut ja sõltuvust enda süüna:
"Mina olen halb, sellepärast ema joob ja ta ei armasta mind."

Sellisele emale saab lapsest sageli "vanem oma vanemale".

Ta õpib muretsema, koristama, hoolitsema ema või nooremate õdede-vendade eest, unustades oma lapsepõlve ja vajadused. See loob mustri, kus inimene väärtustab end täiskasvanuna vaid läbi teiste teenimise ja päästmise.

Täiskasvanueas on sellisel lapsel sageli raske luua tervet ja usalduslikku suhet. Välja võib kujuneda kas vältiv kiindumusstiil (hirm läheduse ees, emotsionaalne sein) või ärev-kiindumusstiil (pidev hirm hülgamise ees, kaassõltuvuslik käitumine).

Lapsel tekin identiteedikriis ta ei tea kes on tema ja kust algavad teised.
Kui emotsioonide väljendamine kodus oli ohtlik või mõtetu, õpib laps oma tundeid (viha, kurbust, hirmu) alla suruma. Täiskasvanuna võib see viia selleni, et inimene ei tea, kes ta on, mida ta tunneb või vajab.

Ema alkoholisõltuvuse võimalikud põhjused:

Sõltuvus ei teki kunagi tühjale kohale. Süsteemsest vaatest on alkohol sageli "ravim" või sümptom, mitte probleemi algpõhjus.

See on viis tulla toime talumatu sisemise valuga.
Võibolla seotud põlvkondadeülese traumaga, kuna
süsteemselt kanduvad lahendamata traumad edasi põlvest põlve. Ema võib kanda oma suguvõsas kellegi rasket saatust või teadvustamata lojaalsust kellelegi, kes on süsteemist välja heidetud või unustatud (nt varajased surmad, sõjatraumad, rasked katsumused).

Ta võib "juua kellegi teise eest" või kanda endas sügavat tühjust, mis on pärit tema enda vanematelt.
Võibolla seotud katkenud liikumisega ema suunas, ehk tal on enda ema armastuse puudus.

Kui sõltuvuses oleva naise enda lapsepõlv oli külm, traumeeriv või kui tema side oma emaga katkes varakult (haigus, surm, emotsionaalne hüljatus), ei ole tal endal "sisemist emaenergiat", mida oma lapsele edasi anda. Ta on ise seest tühi ja alkohol muutub aseaineks, mis pakub hetkelist soojust või tuimestust.

Alkohol on kõige lihtsamine kättesaadav vahend, et vaigistada kroonilist ärevust, sügavat kurbust, häbi või süütunnet. Kui naisel puuduvad oskused või toetav keskkond oma tunnetega toimetulekuks, muutub alkohol ainsaks viisiks, kuidas sisemist "müra" ja valu vaigistada.

Üks põhjus võib ka olla sünnitusjärgne depressioon kus üksildus, toetuse puudumine partneri poolt või ülekoormus võivad viia naise kriisi. Kui reaalsus muutub liiga raskeks ja naine tunneb, et ta on oma muredega üksi, võib alkoholist saada salajane "päästerõngas", mis viib kiiresti sõltuvuseni.

Naine võib juua ennast "pildituks" ka sellepärast, et ta on kaotanud kontakti omaenda olemuse, vajaduste ja elujõuga, elades ainult teiste (laste, mehe, kohustuste) nimel. Alkohol lahustab hetkeks kontrolli ja kohustuste koorma.

Täiskasvanud lapse tervenemine algab mõistmisest, et ema sõltuvus ja emotsionaalne kättesaamatus ei olnud seotud tema väärtusega. Ema jõi omaenda valu, tühjuse ja saatuse tõttu. Vaadates ema läbi tema enda loo ja valu (nähes tema taga tema vanemaid ja suguvõsa raskusi), saab laps hakata lahti laskma süü- ja päästmiskoormast, et astuda omaenda ellu.

19/05/2026

Olen ülimalt tänulik inimeste positiivse tagasiside eest. See, et te mitte ainult ei loe, vaid pakute ka ise välja uusi ja põnevaid teemasid, täidab mind motivatsiooni ja tänutundega. Teie aktiivsus on minu suurim motivatsioon ja inspiratsioon.

Niisiis: Kui Sul on mõni idee või küsimus, millest võiksin järgmisena kirjutada, siis kirjuta mulle julgelt alla kommentaaridesse või otse postkasti!

19/05/2026

Mida tõstavad sinus üles minu postitused?

Kas oled vahel tabanud end sotsiaalmeedias lugemas kellegi postitust ja tundnud, kuidas sinu sees tekib ärritus, solvumine või soov rünnata?

Tekib tunne: "Kuidas ta küll saab nii öelda?" või "See käib nüüd küll otseselt minu pihta!".

Viimasel ajal märkan üha enam, kuidas inimestel on kalduvus võtta üldiseid postitusi, mõtteid või elulisi tähelepanekuid sügavalt isiklikult. Tehakse kiireid, eelarvamuslikke järeldusi, luuakse peas terve lugu sellest, mida autor „tegelikult“ mõtles, ja hakatakse võitlema nähtamatu vaenlasega.

Vaataks korraks selle dünaamika taha, täiesti ausalt ja lihtsalt vaatlejana.

Postitus on kui peegel.
Kui kellegi teise kirjutatud tekst sind sügavalt riivab või sinus tormi tõstab, siis tegelikult ei räägi see postitusest. Ja see ei räägi ka selle autorist.

See räägib Sinu enda sees olevast kohast, mis sai puudutatud.

Minu postitused peegeldavad süsteemset ja psühholoogilist vaadet, see kuidas sa seda loed, endasse võtad ja järeldusi teed, sõltub sinu enda kogemustest, haavadest, uskumustest ja läbitöötamata emotsioonidest.

Eelarvamus on sageli kaitsemehhanism. Me teeme kiireid järeldusi, sest nii on lihtsam, süüdistada kedagi teist "vales arvamuses" on mugavam kui küsida endalt:
"Miks see mind nii väga riivab? Mis valu või ebakindlust see minus äratab?"

Minu lehel jagatavad mõtted on mõeldud inspiratsiooniks, eneseanalüüsiks, vaatenurkade avardamiseks ja toetuseks. Need on vabad ja voolavad, suunatud neile, kellega need sel hetkel resoneeruvad. Need ei ole kellegi ründamiseks ega kellegi konkreetse inimese elu hindamiseks ja hukkamõistmiseks.

Ma ei ülista ega tee kedagi maha. Postitan vahelduva eduga nii naiste kui meeste, nii emade kui isade kohta, süsteemsest vaatest lähtuvalt, mitte kellegi esiletõstmiseks või halvustamiseks, vaid üldist pilti vaadeldes.

Kui minu sõnad tekitavad sinus vastupanu, siis tea, et see on tegelikult sinu jaoks väärtuslik koht. See on sulle kutse märgata oma piire ja oma sisemaailma.

Väike spikker eneseanalüüsiks, kui järgmine kord kellegi postitus su "harja punaseks" ajab:
Lihtsalt peatu ja hinga korraks ja ära reageeri kohe.
Küsiks endalt: "Kas see tekst räägib päriselt minust või minu sees käivitus praegu mingi vana muster või haav?"

Teadvusta endale, et teise inimese postituse sisu ja arvamus ei defineeri sinu väärtust. Sul on õigus mitte nõustuda, ilma et peaksid ründama.

Hoiame üksteise ruumi. Õpime vaatama maailma läbi uudishimu, mitte läbi eelarvamuste. Kui minu kirjutatu tekitab sinus ebamugavust, on sul alati vabadus edasi liikuda ja otsida sisu, mis toidab sinu hingerahu, mitte rahutust. 🤍

18/05/2026

Kuna tänapäeva maailmas paljud emad on jäänud oma lastega üksi sest isa on füüsiliselt või emotsionaalselt kättesaamatu, langeb emale laste kasvatamisel topeltkoorem.

Kõige olulisem mõistmine ema jaoks on, et sa ei saa ega pea asendama isa.
Sa ei saa täita isa kohta, kuid sa saad luua lapsele nii turvalise ja toetava keskkonna, et isa puudumisest tekkiv haav saab elutervelt integreeritud.

Süsteemselt ja psühholoogiliselt saab ema last toetada hoides lapse silmis isa koht puhas.

See on sageli kõige raskem, kuid lapse hinge jaoks kõige määravam. Laps on poolenisti ema ja poolenisti isa. Kui ema mõistab isa hukka, tunneb laps alateadlikult, et pool temast on halb.

Sinu valud ja pettumused mehe suhtes kuuluvad täiskasvanute maailma. Ära tee lapsest oma usaldusisikut ega liitlast isa vastu, et ei tekiks parentifikatsiooni (olukord kus laps võtab üle täiskasvanu rolli ja vanemliku vastutuse ja hakkab täitma oma vanema vajadusi)

Räägi lapsele nii nagu reaalselt asjad on.
Ära loo isast valesid muinasjutte nt "Isa on kangelane, tal on lihtsalt palju tööd", kuid ära ka halvusta teda.

Kui laps küsib, võib öelda ausalt, kuid neutraalselt nt:
"Isal on praegu oma elus asjad, millega ta peab tegelema, ja ta ei oska või ei suuda hetkel teisiti olla. See ei ole sinu süü."

Väldi lapse tõstmist "mehe kohale" (Parentifikatsioon)
Kui perest on meesenergia puudu, tekib oht, et ema hakkab alateadlikult toetuma lapsele (eriti vanemale pojale või tütrele).

Ära ütle lapsele: "Sina oled nüüd majas mees" või "Sina oled nüüd minu ainus tugi".

Luba lapsel olla laps. Sina kannad täiskasvanuna vastutust ise ja otsid emotsionaalset tuge teistelt täiskasvanutelt (sõbrannad, terapeut, tugigrupid), mitte oma lapselt.

Kompenseeri isa kaugus enda stabiilsuse ja emotsionaalse kohaloluga.
Kuna isa kättesaamatus kõigutab lapse baasturvalisust, vajab laps emalt kahekordset stabiilsust.

Selged kodused reeglid ja rutiinid loovad lastele turvatunde, mis asendab isalt saamata jäänud struktuuri.

Kui laps on isa eemaloleku tõttu vihane, kurb või pettunud, ära püüa neid tundeid maha suruda, või isa õigustada. Lase lapsel tunda seda, mida ta tunneb. Ütle: "Ma näen, et sa oled kurb, et isa ei tulnud. Mul on kahju ja ma olen siin sinu jaoks."

Loo lapsele võimalus suhelda teiste tervete ja küpsete meeseeskujudega (nt reener, õpetaja, hobijuht, vanaisa, onu, peretuttav...)
Ema ei pea mehelikkust ise teesklema. Selle asemel saab ta märgata ja väärtustada teisi mehi lapse ümber, kes saavad pakkuda piire, juhendamist või lihtsalt koosolemist.

Luba lapsel neist suhetest osa saada, et tal tekiks kogemus, et meesenergia võib olla hoidev, turvaline ja kohalolev.

Tegele enda kui naise tervendamisega.
Laps õpib maailma ja suhteid tundma läbi ema silmade. Kui ema on pidevas ohvrirollis, vihas või kurbuses, õpib laps, et maailm ongi selline. Kui ema laseb meestel endaga halvasti käituda ja ta ei väärtusta ennast, siis laps õpib, et nii ongi nornaalne.

Kui ema tegeleb oma haavade, pettumuse ja leinaga, näitab see lapsele eeskuju, kuidas rasketest olukordadest läbi tulla.

Kui ema suudab lõpuks isale mõttes öelda:
"Ma vabastan su oma ootustest ja elan oma elu edasi," saab ka laps sisemiselt vabaks kohustusest isa taga igatseda või teda päästa püüda.

Ema suurim kingitus kauge isa puhul on see, kui ta suudab luua lapsele ruumi, kus laps ei pea valima pooli, kus tal on luba armastada mõlemat vanemat (ka puuduvat) ja kus ema enda kohalolu on nii kindel, et see kaalub üles isa puudujäägi.